Analüüsid Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik

Mihkel Nestor: töökäte puudus muudab ettevõtja leidlikumaks

Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.Foto: Andras Kralla

Vabade ametikohtade arv on kerkinud kõrgeimale tasemele alates 2008. aastast, mis väljendab tõsist töökäte puudust ettevõtlussektoris. Lahendus tööjõukriisi ületamiseks on töötajate värbamine välisriikidest, kuid loodetavasti aitab kiire palgakasv välja mõelda ka äriplaane, mille puhul tööjõu arvust ja hinnast on olulisem selle kvaliteet, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Tööjõupuudus on aastate kõrgeim

Juba eelmisel aastal selget kasvutrendi näidanud vabade ametikohtade arv saavutas tänavu kolmandas kvartalis kõrgeima taseme alates 2008. aastast: täitmata oli üle 12 700 ametikoha. Buumiaegsete numbriteni jõudmine võtab küll veel aega – 2008. aasta esimeses kvartalis oleksid tööandjad palganud koguni 17 500 inimest.

Vaadates vabade ametikohtade arvu tegevusalade lõikes, leidub siiski juba praegu sektoreid, kus nõudlus tööjõu järele buumiaega ületab. Arvuliselt on vahe suurim kaubandussektoris, kus 2017. aasta III kvartalis oli täitmata enam kui 2000 töökohta, kuid tööjõupuudus on 2008. aastast suurem ka haldus- ja abitegevuste, veonduse ja laonduse, majutuse ja toitlustuse ning IT alal. Tööjõunõudluse suurenemine teenindussektoris peegeldab muuhulgas ka majanduses toimunud struktuurseid muutuseid.

Vabade töökohtade arv 2008. ja 2017. aasta III kvartalis

Et Eesti tööhõive ulatus III kvartalis 68,3%ni – kõrgeim tase nii lähiajaloos kui ka pea kogu Euroopas – ei ole nende kohtade täitmine vaid kohaliku tööjõu abil realistlik. Seetõttu on ettevõtjad aina enam sunnitud vaatama tööjõu värbamisel välisriikide poole. Avatud tööturuga Euroopas saabub siia aina enam töötajaid teistest Euroopa Liidu riikidest, kuid madalama palgataseme tõttu on tööandjate seas hinnas ka kolmandatest riikidest pärit töökäed. Kuidas sellesse suhtuda?

Tööjõu värbamine väljastpoolt Euroopa Liitu on peavalu

Eesti on aastate jooksul hoidnud migratsioonipoliitikas ranget joont ja selle leevendamine on olnud aeglane protsess. Veel mõni aasta tagasi võis Euroopa Liidu kodakondsuseta inimest, kes oli omandanud siin kõrghariduse ja perfektse eesti keele, oodata riigist väljasaatmine, kui viimane piisavalt kiiresti kõrgepalgalist töökohta leida ei suutnud. Nüüdseks on olukord küll mõistlikumaks muutunud ja ülikoolilõpetajat aktuse järel lennukile ei eskordita. Hiljutised seadusemuudatused on teinud elu kergemaks ka IT-spetsialistide värbamisel ja alustavate iduettevõtete mehitamisel. 

Traditsioonilisemate ettevõtete vaatevinklist võetuna ei ole asjalood aga kuigivõrd muutunud. Kui ettevõtte tööjõuvajadus on ajutine, ei ole välistöötaja värbamine liialt keerukas – maksta tuleb Eesti keskmist palka ja registreerida töötamine politsei- ja piirivalveametis. Abiks on see kindlasti ehitussektorile, kus lühiajalised töövõtulepingud on normiks ka kohalike töötajate jaoks.

Keerulisemas seisus on tööstusettevõtted, mis tegutsevad stabiilsemas keskkonnas ja on harjunud töötajatega sõlmima pikaajalisi lepinguid. Vähegi keerukamatel aladel võtab vilumuse tekkimine ka aega, mis tähendab, et töötaja tõeline kasu hakkab avalduma alles 270päevase ajutise tööloa lõppemisel. End selle aja jooksul õigustanud töötaja värbamine eeldab aga mahtumist kurikuulsa sisserände piirarvu alla. 2017. aastal piirdus see 1300 inimesega ja limiit täitus juba juunis. Vaadates tänast olukorda tööturul, ei saa välistada, et 2018. aastal saadakse selle täitmisega hakkama juba esimese kvartali jooksul.

Omaette küsimus on ajutisele tööjõule rakenduvad sotsiaalsed garantiid. Et elamisloa taotlemine võib võtta kuid, saabuvad ka pikema plaaniga töötajad Eestisse esmalt lihtsustatud lühiajalise töö raames. Et tegelikult on töösuhe mõeldud aga kestma pikemalt, saabub töötaja sageli koos perega. Kuigi pere kaasa võtmine on lubatud ka ajutise tööloaga inimesel, ei ole neil lubatud registreerida elukohta, millest saab alguse probleemide jada – kuni puudub elamisluba, jääb kättesaamatuks nii perearst, lasteaed kui ka kool. Samas ei kehti ajutisele tööjõule mingisuguseid maksusoodustusi, mis tekitab tööandjates õigustatud küsimuse, mille eest nad sotsiaalmaksu tasuvad.

Võttes arvesse niigi kehtivat keskmise töötasu nõuet kolmandatest riikidest pärit töötajatele, on sisserände piirmäära vajadus kaheldav – integreerumisvõimetu odavtööjõu sisse toomine on välistatud niigi. Asjaolu, et keskmise palga nõue ei kehti näiteks iduettevõtete töötajatele, on tunnustus nende edukale lobitööle, kuid selle erandi majanduslik mõju on siiski vähene. Tööstusettevõtete töötajate kitsikus piirab majanduskasvu aga juba täna. 

Tööjõupuuduse üle kurdavad enim madala lisandväärtusega tegevusalad

Eeltoodu pole kindlasti üleskutse revolutsiooniks migratsioonipoliitikas. Näiteks võiks palganõude puudumine hakata vastupidiselt Eesti majanduskasvu pärssima. Kuigi tegemist ei ole perfektse korrelatsiooniga, kipuvad tööjõupuuduse üle kurtma enim just tegevusalad, kus loodav lisandväärtus on väikseim. Nii oli III kvartalis vabade töökohtade määr üks kõrgeimatest majutuse ja toitlustuse alal, kuid madal ka lisandväärtus töötaja kohta. Üks vähestest eranditest on IT sektor, kus loodav lisandväärtus on kordades üle Eesti keskmise, kuid millel on endiselt raskuseid vabade ametikohtade täitmisega. 

Vabade ametikohtade määr ja sektori lisandväärtus töötaja kohta 2017. aasta III kvartalis

Tööjõupuuduse tagajärg on kiire palgakasv. Kui töötajaid napib, peavad ettevõtted neid lihtsalt kõrgema palga abil üle meelitama. Mõistagi ei suuda kõik ettevõtted palgaralliga kaasa minna ja peavad leidma viisi, kuidas hakkama saada väiksema hulga tööjõuga või oma tulusid tõsta ehk majanduslikus keeles – muutuma tootlikumaks. Ilma palgasurveta puuduks pingutamiseks otsene vajadus. Mõistagi ei ole see võimalik iga ettevõtte ega isegi iga tegevusala jaoks ja palgakasv võib ettevõtte ka turult välja tõrjuda. Olukorras, kus töötus on madal, on see aga majandusele kasulik, sest vabanenud tööjõud saab liikuda tootlikumatesse ettevõtetesse, kus ka perspektiiv palgakasvuks on suurem.

See kaunis mõttekäik ei kehti muidugi alati. Mõne sektori suur tööjõuvajadus võib olla ajutist laadi. Näiteks on soodne demograafiline olukord ja riigisektori elavnenud investeeringud paisutamas nõudlust ehitussektori teenuste järele. Suur töötajate põud kasvatas III kvartalis haru palgataset koguni 12%. Samas on ehitus tuntud tsüklilisuse poolest ja suure tõenäosusega on nõudlus mõne aasta pärast madalam. Seetõttu on ilmselt majanduse tervise huvides parem, kui ajutise tõusu nõudluse katab ajutine välistööjõud kui näiteks töötlevast tööstusest „üle hüpanud“ kohalikud inimesed.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
15. December 2017, 12:51

Finantsuudised.ee toetajad: