Autor: Finantsuudised.ee • 19. märts 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Prantsusmaa majandust piirab riigi ebamõistlik poliitika

Prantsusmaa ei kipu olema riik, mida vähemasti majanduslikus plaanis eeskujuks seatakse. Euroala suuruselt teine majandus on vindunud juba aastaid. Viimati ületas riigi majanduskasv 2% taset 2011. aastal, mullu piirdus kasv vaid 1,2%ga.

Küll on jõudsalt suurenenud riigivõlg. Enne üleilmset finantskriisi oli Prantsusmaa avaliku sektori võlatase 65% juures riigi aastasest SKTst, nüüd ületab see 96%.

Avaliku sektori kulud on ka suhtelisel skaalal ühed ELi kõige kõrgematest ja jätkanud kasvamist. Üle poole eelarvekuludest moodustavad kulutused sotsiaalkaitsele, mis püsib vaatamata majanduslikule kitsikusele helde.

Et kõige eest tasuda, karistab Prantsusmaa oma residente ühe kõrgeima maksukoormusega  Euroopas – 2015. aasta seisuga 45,5% SKPst. Seejuures on maksusüsteem tugevalt kaldu tootmistegurite maksustamise poole, samas kui tarbimist maksustatakse suhteliselt madalalt. Lisaks esineb maksusüsteemis tohutu hulk erandeid, mis muudab süsteemis orienteerumise ülikeerukaks.

Ettevõtja raske elu

Suuresti on Prantsusmaa pikaajalised probleemid saanud alguse ühiskondlikest valikutest. Prantsusmaa sisepoliitika on juba ajalooliselt olnud pigem vasakpoolsusse kalduv, seades esikohale tavainimese sotsiaalse heaolu ettevõtja majandusliku vabaduse ees.

Majanduslikult halvematel aegadel hakkab selline korraldus aga majanduselu pooma, sest seadused ei võimalda ettevõtetel reaalsusega kohaneda. Heritage Foundationi koostatavas majandusvabaduse indeksis platseerus Prantsusmaa viimati 72. kohal, mis peegeldab ilmselt hästi, kui suur on ettevõtja vabadus otsuste langetamisel.

Kui Prantsusmaa bürokraatiat peetakse keeruliseks tavainimese jaoks, siis veelgi enam on regulatsioonidega kimpus ettevõtted. Sageli kohalduvad ettevõttele lisareeglid kindla suuruse saavutamisel, mistõttu eelistavad mitmed neist pigem jääda väikesteks. Majanduse kui terviku jaoks tähendab see jällegi madalamat efektiivsust.

Kui kõrge maksukoormuse ja mahukate regulatsioonide mõte on olnud lihtinimest kapitalismi eest kaitsta, siis tulemus on sootuks vastupidine. Majanduslikult vabas Eestis oli töötus mullu 6,8%, reguleeritud Prantsusmaal 10% lähedal.

Kõrge töötuse oluline põhjus on ettevõtete kartus uute töötajate palkamise ees. Põhjamaise „paindliku turvalisuse“ kontseptsiooni kohaselt peab tööandjal olema suhteliselt lihtne ja odav töötajate arvu vastavalt turukonjunktuurile reguleerida. Töötajale kompenseeritakse suurem risk koht kaotada läbi töötuskindlustuse.

Prantsusmaal on üleliigsetest töötajatest vabanemine aga endiselt väga kallis ja väga keerukas. Seetõttu sõlmivad ebakindlad tööandjad ajutisi lepinguid, mida vajadusel pikendatakse. Mullu loodud töökohtadest oli koguni 86% tähtajalised. Lisaks ei võimalda jäigad sektoriülesed kollektiivlepingud ettevõtetel töö­tingimustes kokku leppida otse enda töötajatega.

Prantsusmaa probleemiks on peetud ka kõrget miinimumpalka, mis tähendab, et väikese lisandväärtusega töökohtasid ei looda ja selle asemel sõltuvad inimesed riiklikest toetusrahadest.

Harukordne võimalus muutuseks

Kuigi paljud ülaltoodud probleemid on kummitanud Prantsusmaad juba aastakümneid, ei ole riik seni ilmutanud erilist valmidust muutusteks. Ehkki valijad on rahulolematud, on enamuse jaoks kõlanud sobivama ravimeetodina kõrgemad maksud ja jõulisem regulatsioon kui liberaalne majandusmudel.

Elavaks näiteks on majanduskriisi järel ametisse saanud Francoise Hollande, kelle valimislubadusteks oli muuhulgas rikaste, pankade ja suurettevõtete kõrgem maksustamine ning pensioniea alandamine 60. eluaastani. Lootus valijate eelistuste muutumiseks on olnud vähene – kuni tänaseni. Juhuste kokkulangemise läbi on peamiseks soosikuks peagi toimuvatel presidendi­valimistel saanud endine majandusminister, liberaal Emmanuel Macron.

Aastatel 2014–2016 sotsialistide valitsuses majandus­ministri ametit pidanud, kuid parteist sõltumatu Macron, asutas mullu uue poliitilise liikumise En Marche!, mille eesotsas lubab ta Prantsusmaa majandust põhjalikult reformida. Traditsioonilise konflikti asemel vasak- ja parempoolsete vahel vastandab Macron progressiivset liberalismi Marine LePeni esindatavale tagurlikule konservatismile.

Endise investeerimis­pankurina – mis Prantsusmaal on muuseas pigem sõimusõna – rõhutab ta vajadust muuta ärikeskkonda ettevõtete jaoks lihtsamaks ja sõbralikumaks, kuid omab samas ka sotsiaalset närvi.

Oma täpse poliitilise programmi osas on Macron olnud pigem napisõnaline – ilmselt teadlikult, et mitte kahandada vasakpoolsemate vaadetega valijaskonda. Konkreetsete lubadustena on ta siiski välja käinud ettevõtte tulumaksu langetamise 33,3%lt 25%ni ja kärped avalikus sektoris. Arvestades Macroni varasemaid väljaütlemisi, püüdleb ta tõenäoliselt siiski Prantsusmaa majanduskeskkonna põhjalikuma reformimise poole ja toob loodetavasti klassivõitluse ajastust kaasaega ka Prantsuse tööturu.

Viimaste küsitluste põhjal näib Macroni saamine presidendivalimiste teise vooru üsna kindlana, kus ta omakorda ennustavalt võidab äärmusliku LePeni. Kui see teekond saab läbitud, siis tõelised raskused alles algavad. Prantsuse ühiskonna veenmine reformide vajalikkuses saab olema ülimalt raske ja suure tõenäosusega muudavad võimukad ameti­ühingud presidendi elu veelgi keerulisemaks. Samas näitab Macroni populaarsus, et valijate nõudlus liberaalsema majandus­mudeli järele on suurem kui kunagi varem.

Kuigi Eesti otsesed majandussidemed Prantsusmaaga on napid, mõjutab tulevase riigijuhi maailmavaade Euroopa Liidus toimuvat, kus Suurbritannia lahkumisotsuse järel on majandusliberaalide hääl nõrgenenud. Eestlaste arusaamale ühiskonna toimimispõhimõtetest on Macron lähemal kui ükski teine kandidaat.