Uudised Rein Parelo

Kuidas leida toodete ja teenuste õige omahind?

Kalkulaator
Kuidas leida õige omahind?Foto: shutterstock.com

Peale turuinfo on omahind üks olulisim sisend kogu ettevõtte hinnakujundusele. Hinnakujunduses on oluliseks abivahendiks muutumas tegevuspõhisel kuluarvestusel baseeruv kuluarvestus, mis aitab optimeerida ettevõtte ressursikasutust ja selle kaudu parandada kasumlikkust.

Tänapäevast majanduskeskkonda iseloomustavad teravnev konkurents, vähenevad marginaalid ja kiiremad muutused. Sellises olukorras on muutunud järjest olulisemaks ettevõtete võime oma tegevuse eri stsenaariume ette näha ja paljude võimaluste seast parimat otsida.

Üks keskne küsimus peale planeeritavate müügimahtude on ka toodete omahind ja ettevõtte ressursivajadus, sest ka optimistlike prognooside juures on oluline endale aru anda, kas prognoositud mahtudega ka toime tullakse. Seda ülesannet suudab täita kulusid tegevus(protsessi)põhiselt jagav arvestussüsteem, mis tagab korrektse omahinna ning võimaldab modelleerida omahinda ja ressursikasutust ka tulevikus.

Traditsioonilise kuluarvestuse probleemide alus on sageli see, et need baseeruvad raamatupidamisarvestusel, mis oma olemuselt täidab teist rolli – on pigem kontroll- kui ettevõtte juhtimisfunktsiooni kandja ning tegeleb mineviku kajastamisega. Traditsiooniline kuluarvestus ei anna juhtkonnale tagasisidet eesmärgiga kontrollida ja juhtida operatiivset tegevust, s.t ei anna infot ressursside koormatuse kohta ning ei vasta selgelt küsimusele, miks hind on selline, nagu see on. 

Tegevuspõhise kuluarvestuse ja kulumudeli eesmärgid:

  • kajastab ettevõtet tervikuna, mis on vältimatu eeldus, et tagada kontroll mudeli korrektsuse üle;
  • arusaadav ja põhjuslik omahind, s.t toote või teenuse omahind sisaldab sellega seotud põhjuslikke kulusid ning annab arusaama ka sellest, miks ja kuidas need kulud tootega seotud on (oluline osa sellest on arusaam ressursside kasutamisest ja hõivatusest);
  • piisav detailsus ja täpsus, et kasutada seda ka prognoosimisel.

Loe rohkem sellest, miks üle minna tegevuspõhisele kuluarvestusele, siit.

Kuluarvestuse korraldamine

Teoorias saavad tegevuspõhised kulumudelid peamiselt alguse tegevuste kindlaks tegemisest ehk protsessianalüüsist, mis muudab metoodika juurutamise väga keeruliseks ja töömahukaks ning teeb selle altiks vigadele.

Teistsugune lähenemine keskendub aga ettevõtte sisendite ja väljundite analüüsile ja süstematiseerimisele ning nende alusel kulumudeli arendamisele, mis muudab juurutuse oluliselt lihtsamaks, kuid tagab samas mudeli korrektsuse.

Kuluobjektid

Mudeli koostamist alustatakse väljunditest – kuluobjektidest ehk nendest väljunditest, mis põhjustavad kulude teket ja eduka tegevuse korral peaksid looma piisavat väärtust, et nende eest oleks keegi nõus maksma.

Kuluobjektid määratletakse tulenevalt otsustustoetusele seatud eesmärgist – kuluobjektide struktuur vastab suures osas tulude struktuurile, s.t ettevõtte teenuste või toodete osutamise keerukusele.

Traditsiooniliselt sisaldab kulumudel vähemalt kahte tüüpi kuluobjekte – tooteid või teenuseid ja kliente. Olenevalt tegevusvaldkonnast võib nendele kahele lisanduda ka näiteks kanal vms.

Kuidas kõige lihtsamalt kuluobjektide nimekiri kokku saada?

Esimene sisend võiks olla hinnakiri, kus on kirjas enamik tooteid või teenuseid, mida klientidele müüakse. Lisaks tuleb läbi mõelda ja üles leida teenused, mida võimaldatakse „tasuta“ (transport jms) ning need esimestele lisada. Hea on juba alguses püüda loetelusid grupeerida, et leida nende hulgas protsessilisi sarnasusi.

Samuti tuleb läbi käia kliendid – siin on mõistlik esimese hooga pigem kirjeldada kliendirühmi, kui üritada modelleerida iga kliendi individuaalset kulukäitumist.

Mudeli koostamine

Kui loendid kuluobjektidest, ressurssidest ja tegevustest on koos, saab hakata mudelit koostama.

Selleks võiks igale üksuse juhile ette valmistada tabeli, kus on kirjeldatud tema käsutuses olevad ressursid, läbiviidavad tegevused ja väljundid, ning juht määratleb parima arusaama järgi nendevahelised seosed. Tavaliselt on igal juhil vähemalt osa soovitavast infost, kuid sageli on see erineval kujul, mis vajab üldistamist ja tervikuga sidumist.
Koostatud mudel peaks võimalikult täpselt kokku langema tegelikkusega, selleks:

hinnatakse ressursside vastavust tegelikule väljundmahule, s.t tegelikult osutatud teenuste või tootetud toodete mahtu peab olema võimalik saavutada ettevõtte olemasolevate ressurssidega;
täpsustatakse mudelit usaldusväärse tulemuse saavutamiseni.

Hinnakujundus

ABC-mudel annab infot kahe peamise näitaja kohta – omahinnad ja ressursside hõivatus. Oluline on läbi mõelda nende mõjutamise teed ja kasutamise vorm. Kõikidele küsimustele ei saa vastust tuluüksuse kasumiaruande või omahindade kaudu. Hinnakujunduse puhul on kõige olulisem tugi, mille kuluarvestus annab, arusaam parimast võimalikust kombinatsioonist müügimahu, omahinna ja ressursside koormatuse vahel.

Kui vaadelda näiteks lihtsa näitena mittepartiilist tootmist, kus lihtsustatult on ressurss tootmisliin, võiks seos välja näha selline:

Jooniselt on näha, et mahtude muutumisel ei muutu toote omahind (tavapärase kuluarvestuse korral muutub, sest kõik kulud jagatakse toodetud toodetele), vaid ressursi koormatus. Kasum­likkuse tagamiseks on niisiis vaja tagada piisav müügimaht, kuid selle juhtimiseks või mõjutamiseks ei ole omahind sobilik vahend, sest satume nõiaringi: müüdav kogus väheneb – omahind kasvab – müügihind kasvab – kogus väheneb jne.

Loe täismahus artiklit SIIT.

Tegevuspõhine kuluarvestus ja planeerimine praktikas ja avalikus sektoris

Rein Parelo koolitab 9. novembril avalikus sektoris töötavaid finantsvaldkonna vastutajaid selles, kuidas minna üle tegevuspõhisele eelarvestamisele, ning 14. märtsil erasektori finants- ja tegevjuhte ning raamatupidajaid selles, kuidas tagada toote- ja kliendikasumlikkus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. October 2017, 11:03
ValdkonnaTööpakkumised
IT Koolituskeskuse OÜ
IT Koolitus otsib KOOLITAJAT
IT Koolituskeskuse OÜ
10.12.2017
Kõik tööpakkumised >