Autor: Finantsuudised.ee • 11. detsember 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

KredEx Krediidikindlustuse juhatuse liikme Mariko Rukholmi sõnul on Eesti ettevõtted harjunud üldjuhul 15–30-päevase maksetähtajaga, kuid väljaspool Eestit on sageli tavaks hoopis pikemad maksetähtajad. „Näeme iga päev ettevõtetega kokku puutudes tihti seda, et teiste ärikultuuride 40, 60 või isegi 90 päeva pikkused maksetähtajad üllatavad meie ettevõtteid ja toovad neile ebakindlust. Esiteks ei saa ettevõte kauba eest saadavat raha nii kiiresti kui soovib ja teiseks puudub tal kindlustunne, et raha kauba eest nii pika aja jooksul ikka temani jõuab,“ selgitas Rukholm.

Riskide maandamiseks püütakse küsida oma toodete või teenuste eest välismaistelt partneritelt ettemaksu. „Ettemaksu küsimine ei pruugi õnnestuda, sest tihedas konkurentsis leidub alati mõni konkurent, kes suudab pakkuda oma tooteid või teenust maksetähtajaga. Kui ostjal on valida kahe sarnase toote või teenuse vahel, millel hind sama, siis saavad suure tõenäosusega otsustavaks pakutavad maksetingimused,“ selgitas Rukholm.

Tema sõnul püüavad ettevõtted leida siinkohal vahel kuldse kesktee ja küsivad 100% asemel näiteks 50% ettemaksu, mis võib tunduda müüjale likviidsuse mõttes hea lahendusena. „Kuid ei tohi unustada, et teine pool arvest on siiski tasumata ja see teine pool võib jääda ka ostja pankroti korral tasumata. On vaid aja küsimus, millal esimese maksega kaasnenud rõõm võib asenduda küsimustega,” tõdes Rukholm. „Eriti eksitav võib olla olukord, kus senised arved on laekunud korrektselt, aga seejärel hakkavad toimuma viivitused ja antud lubadused jäävad täitmata. Meie praktika näitab, et pigem on kahjud seotud just pikaajaliste, mitte uute ostjatega, sest pikaaegse kliendisuhte puhul on müüja valvsus kadunud.“

Olukorra lahendus sõltub siin Rukholmi sõnul sellest, kas ettevõte mõtleb riskidele enne tehingu sõlmimist ja võtab nende maandamiseks midagi ette. „Kui ettevõte on enne kauba väljasaatmist oma tehingu kindlustanud, saab ta olla kindel, et juhul kui äripartner oma maksekohustusi ei täida, hüvitatakse talle tekkinud kahju kindlustusseltsi poolt. Kui aga kindlustusleping puudub, peab ettevõte pöörduma inkassosse või kohtusse, mis ei pruugi tuua kaasa saamata jäänud raha laekumist. Tekivad ka täiendavad kulud, mis eriti väike-ettevõtete puhul võivad saada lõpuks äritegevusele saatuslikuks,“ rääkis Rukholm.

Selleks, et kindlustada end võimalike probleemide vastu, soovitab Rukholm ettevõttel kindlasti end äripartneri tausta ja ekspordituruga eelnevalt kurssi viia või jätta see töö kindlustusseltsi hooleks. Kui ettevõte ei suuda leida piisavalt infot äripartneri kohta ja ka kindlustusselts ei anna oma soovitust ettevõttega äritehingu sõlmimiseks, tasuks suhtuda olukorda tõsiselt ja sõlmida tehing 100-protsendilise ettemaksuga või ostjalt täiendavaid tagatisi küsides.