Intervjuud Finantsjuhtimise Infoleht

Finantsajaloo suurimas pettuses jäi süüdi vaid üks inimene

2012. aastal tuli päevavalgele LIBORi skandaal, mis raputas kogu finantsmaailma. Nagu ka USA föderaalreservide määr, on LIBOR peamine lühiajaliste intressimäärade näitaja, millel põhinevad paljud finantsinstrumendid.

LIBORi (London Interbank Offered Rate, Londoni pankadevaheline intressimäär) manipuleerimise tulemusena kraapisid pangamaaklerid kokku suure varanduse. Ainsana tunnistati süüdi aga vaid selle keskne kuju Tom Hayes, kes oli enne maailma suurimate pankade staarkaupleja.

Manipuleerimise avalikuks tuleku ajal The Wall Street Journalis töötanud David Enrich sai asja uurides Tom Hayesiga heaks tuttavaks. Mullu ilmunud raamatus „The Spider Network: The Wild Story of a Math Genius, a Gang of Backstabbing Bankers, and One of the Greatest Scams in Financial History“ jutustab nüüdne New York Timesi ajakirjanik Enrich selle häbematu pettuse loo.

LIBOR on ainulaadne, sest see sõltub paljude pankade koostööst kogu maailmas.

Enrich: Tõsi. Iga päev umbes lõunasöögiajal Londoni aja järgi hindab hulk maailma suurimaid panku, sealhulgas ka Ameerika omad, seda, kui palju nad peaksid maksma teistelt pankadelt raha laenamiseks. Seejärel saadavad nad selle arvu e-kirjaga Briti pankurite assotsiatsioonile (BBA), mis on sisuliselt üks lobirühm Londonis.

BBA jätab välja kõige suurema ja väiksema hinnangu ning ülejäänutest arvutab keskmise. See ongi LIBOR. LIBORit nimetatakse sageli maailma kõige olulisemaks arvuks, sest see on alus laenuintressimääradele kogu maailmas: mitmesugustele hüpoteeklaenudele, autolaenudele, krediitkaardiintressile, õppelaenudele jne. Kui ettevõtted võtavad laenu, põhineb nende makstav intressimäär tihti samuti LIBORil. Kui näiteks linnad, pensionifondid või ülikoolide sihtkapitalid soovivad end kaitsta intressimäärade kõikumise eest, kasutavad nad sageli LIBORiga seotud instrumente. Seega kui pangad moonutavad LIBORit, on sellel potentsiaal mõjutada finantssüsteemi rohkem kui ühelgi teisel manipuleerimise viisil.

Umbes 20 aastat tagasi, kui LIBOR finantssüsteemis üha tähtsamaks muutus, mõistsid paljud pankurid, kes teevad suuri tehinguid LIBORil põhinevate tuletisinstrumentidega, et nad võivad iga päev saada kasu või kahju LIBORi väikestest kõikumistest.

Nad mõistsid, et keegi ei pööra tähelepanu sellele, kuidas LIBORit arvutatakse. Keegi ei kontrolli protsessi. Nad saavad helistada või saata e-kirja suhteliselt madalal positsioonil olevale inimesele oma või teises pangas ja öelda: „Kas te saaksite mulle teene teha ja täna LIBORit mõne sajandiku võrra ülespoole liigutada?” Ja saada jaatava vastuse.

Hayes avastas, et ta võib veelgi kaugemale minna. Selle asemel et tasakesi ainult oma inimesi tülitada, kontakteerus ta ka teiste pankadega, konkurentidega. Vahendajate kaudu tõmbas ta kaasa veelgi rohkem inimesi. Ta viis pikaajalise tööstuspraktika uuele ja ambitsioonikamale tasemele.

Keegi peale Hayesi ei ole selle pärast vangi läinud. See jätkab häirivat joont, mis on omane paljudele finantskriisijärgsetele ja ka teistele pangandusega seotud skandaalidele.

Selle asemel et võtta pihtide vahele juhid, kes vastutavad institutsiooni töökultuuri ja tavade eest, võtsid prokurörid uurimise alla madalama taseme tegelased. Mulle on arusaamatu, miks ta kannab praegu 11aastast vanglakaristust, ja niipalju kui ma tean, on ta ainus pankur, kes on praegu finantskriisi ajal toime pandud kuritegude eest vangis.

Üks asi, mis paistis mulle selle raamatu jaoks uurimistööd tehes huvitav, on see, et maailmas on kriminaalõiguse asjatundjaid, kelle arvates on praegune olukord otseselt tingitud USA ja teiste juhtivate riikide õiguskaitsjate vähesest ambitsioonikusest. Neile ei meeldi kaotada, mistõttu on nad juhtumite võtmisel üldiselt väga ettevaatlikud. Nõnda on mõni prokurör lausa võitmatu ja kiitleb sellega.

Minu arvates on see väga halb märk, sest pankade juhte ei hirmuta natukese raha või töö kaotamine, vaid võimalus, et neid viiakse, käed raudus, kaamerate ja ajakirjanike ette ning nad võivad kaotada aastateks vabaduse. Minu arvates oli suur möödapanek see, et finantskriisi järel ei teinud prokurörid katsetki mõne suurema finantsasutuse juhti süüdi mõista.

Tom Hayes
Tom HayesFoto: ANDY RAIN, EPA

Loe täismahus artiklit SIIT.

Artikkel on ilmunud veebiajakirjas Knowledge@Wharton ja Finantsjuhtimise Infolehes.

Märksõnad
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. May 2018, 14:15
ValdkonnaTööpakkumised Kõik tööpakkumised >