Ka likviidsus sureb ehk reaalsus, mida surma ja töövõimetuse küsimuses tihti eiratakse

Olen oma 25-aastase kindlustusekarjääri jooksul rääkinud sadade klientidega, sealhulgas mitmesuguses suuruses portfelle omavate investoritega. Ikka ja jälle kerkib esile üks teema: kui su elu katkeb, ei tohiks (ega ka pea) su rahaline panus oma lähedastele samamoodi katkeda.

Lükkan järgnevalt ümber kolm müüti, mis on levinud investorite seas.

Paljude jaoks, eriti neile, kes alles ehitavad üles oma investeeringute portfelli, on iga euro kallis. Lähtutakse reeglist, kui raha ei investeerita, on see raisatud. Nii tundubki elukindlustusse raha paigutamine kui investeerimise põhimõtte rikkumine.

Aga pange tähele: investeerimine on varade kasvatamine, aga kindlustus on kogutu kaitsmine. See on aja, stabiilsuse ja valikuvabaduse ostmine nende jaoks, kes sinust sõltuvad.

Näiteks arvestatakse tihti kogu kinnisvara, sh kodu, teiste investeeringute sekka, kuid kodu ei ole vara, mille saab maha müüa, et perel saaks säilitada stabiilse elukvaliteedi. Kodu pole investeering – see on turvatunne ning baasvajadus.

Vahetult pärast sinu surma ei ole küsimus vara hulgas, vaid likviidsetes vahendites, mille abil edasi liikuda ja otsustada. Säärasteks olukordadeks, kus hoolikas finantsplaan kohtub traagilise, planeerimatu ja sobimatul hetkel saabuva sündmusega, ongi mõeldud elukindlustus. Ilma elukindlustuseta võivad kõik su investeeringud ja kinnisvarad muutuda kiiresti suure allahindlusega kiirmüügiks.