Nullbürokraatia asemel pakub riik ettevõtjatele nüüd reaalajamajandust. Kas olla rahul?

Üldisemalt öeldes: nullbürokraatia kontseptsioon, millest riigi esindajad rääkisid palju möödunud kümnendil, asemele on riik toonud reaalajamajanduse ja andmepõhise aruandluse teema.

Sõna „nullbürokraatia“ on ju riigi sõnavarast peaaegu kadunud. Aga kas selle asemele pakutavast reaalajamajanduse edendamisest on abi ülereguleerimise vastu, mis tungib peale mitte üksnes hiilival, vaid vahel ka varjamatul kujul?

Meenutame kõigepealt, mida uued moeterminid täpselt tähendavad.

Reaalajamajandus (real-time economy (RTE) on digitaalne ökosüsteem, kus tehingud ja andmevahetus eri osapoolte vahel toimuvad reaalajas või minimaalse viitega. See süsteem lihtsustab ja tõhustab äriprotsesse, võimaldades ettevõtetel keskenduda oma põhitegevusele ning säästa ressursse haldus- ja tugitegevustelt. Näiteks võib see hõlmata e-arveid, e-kviitungeid ja andmepõhist aruandlust.

Andmepõhine aruandlus on süsteem, kus aruandluseks vajalikud andmed kogutakse ja edastatakse automaatselt otse ettevõtte majandustarkvarast. See põhineb ühekordse sisestamise põhimõttel, mis tähendab, et kõik vajalikud andmed sisestatakse kohe tehingu tegemisel ja neid kontrollitakse automaatselt. Selle eesmärk on vähendada halduskoormust ja muuta aruandlusprotsessid sujuvamaks ja efektiivsemaks.

Aasta tagasi ministeeriumi tellitud ja Tietoevry poolt tehtud analüüsis nenditi, et andmete esitamine kasutades X-teed ja veebiteenuseid on täna vähe arenenud: „Ettevõtjad ei ole veel selle võimaluseni jõudnud. Kasutatakse andmete laadimist riigiasutuste portaalidesse, kus on kasutusmugavus ja töökindlus kõrged.“

Lisaks selgus, et ERP jt erasektori süsteemide kasutusmugavus ei ole tihti hea ning ettevõtjal puudub usaldus esitada andmeid ilma kohest kinnitust saamata, et andmed õnnestus ikka esitada. Selle tõttu eelistataksegi tihti riigi poolt pakutavate portaalide kasutamist.

Peale tehnoloogilise valmisoleku küsimuste põrkus Tietoevry projekti käigus korduvalt tõdemustega, et üksikandmete esitamisega kaasnevad mitmed riskid sh isikuandmete või ärisaladuse võimalik leke. Ent analüüsi tulemusel jõuti järeldusele, et üksikandmete esitamine ei ole ilmtingimata vajalik. „Piisab, kui ettevõtja esitab andmed riigiasutuse poolt nõutud dimensioone (klassifikaatoreid) kasutades ja agregeerib andmed minimaalselt nii, et oleksid olemas kõikide dimensioonide summa vastava perioodi kohta.“

Tietoevry analüüsiga saab tutvuda SIIN.

Strateegia Akadeemia saadet näeb siin: