Mihkel Nestor: töökäte puudus muudab ettevõtja leidlikumaks

Tööjõupuudus on aastate kõrgeim

Juba eelmisel aastal selget kasvutrendi näidanud vabade ametikohtade arv saavutas tänavu kolmandas kvartalis kõrgeima taseme alates 2008. aastast: täitmata oli üle 12 700 ametikoha. Buumiaegsete numbriteni jõudmine võtab küll veel aega – 2008. aasta esimeses kvartalis oleksid tööandjad palganud koguni 17 500 inimest.

Vaadates vabade ametikohtade arvu tegevusalade lõikes, leidub siiski juba praegu sektoreid, kus nõudlus tööjõu järele buumiaega ületab. Arvuliselt on vahe suurim kaubandussektoris, kus 2017. aasta III kvartalis oli täitmata enam kui 2000 töökohta, kuid tööjõupuudus on 2008. aastast suurem ka haldus- ja abitegevuste, veonduse ja laonduse, majutuse ja toitlustuse ning IT alal. Tööjõunõudluse suurenemine teenindussektoris peegeldab muuhulgas ka majanduses toimunud struktuurseid muutuseid.

Tööjõupuuduse üle kurdavad enim madala lisandväärtusega tegevusalad

Eeltoodu pole kindlasti üleskutse revolutsiooniks migratsioonipoliitikas. Näiteks võiks palganõude puudumine hakata vastupidiselt Eesti majanduskasvu pärssima. Kuigi tegemist ei ole perfektse korrelatsiooniga, kipuvad tööjõupuuduse üle kurtma enim just tegevusalad, kus loodav lisandväärtus on väikseim. Nii oli III kvartalis vabade töökohtade määr üks kõrgeimatest majutuse ja toitlustuse alal, kuid madal ka lisandväärtus töötaja kohta. Üks vähestest eranditest on IT sektor, kus loodav lisandväärtus on kordades üle Eesti keskmise, kuid millel on endiselt raskuseid vabade ametikohtade täitmisega. 

Vabade ametikohtade määr ja sektori lisandväärtus töötaja kohta 2017. aasta III kvartalis

Tööjõupuuduse tagajärg on kiire palgakasv. Kui töötajaid napib, peavad ettevõtted neid lihtsalt kõrgema palga abil üle meelitama. Mõistagi ei suuda kõik ettevõtted palgaralliga kaasa minna ja peavad leidma viisi, kuidas hakkama saada väiksema hulga tööjõuga või oma tulusid tõsta ehk majanduslikus keeles – muutuma tootlikumaks. Ilma palgasurveta puuduks pingutamiseks otsene vajadus. Mõistagi ei ole see võimalik iga ettevõtte ega isegi iga tegevusala jaoks ja palgakasv võib ettevõtte ka turult välja tõrjuda. Olukorras, kus töötus on madal, on see aga majandusele kasulik, sest vabanenud tööjõud saab liikuda tootlikumatesse ettevõtetesse, kus ka perspektiiv palgakasvuks on suurem.

See kaunis mõttekäik ei kehti muidugi alati. Mõne sektori suur tööjõuvajadus võib olla ajutist laadi. Näiteks on soodne demograafiline olukord ja riigisektori elavnenud investeeringud paisutamas nõudlust ehitussektori teenuste järele. Suur töötajate põud kasvatas III kvartalis haru palgataset koguni 12%. Samas on ehitus tuntud tsüklilisuse poolest ja suure tõenäosusega on nõudlus mõne aasta pärast madalam. Seetõttu on ilmselt majanduse tervise huvides parem, kui ajutise tõusu nõudluse katab ajutine välistööjõud kui näiteks töötlevast tööstusest „üle hüpanud“ kohalikud inimesed.