Nestor: USA tariifidel ei ole Euroopale üheselt negatiivne mõju

Mõne riigi jaoks kõlab ka 10% vaid roosa unistusena – näiteks peavad Hiina eksportöörid edaspidi toime tulema 54% tollimaksuga, USA liitlase Jaapani jaoks kujunes uueks lõivuks 24%. Väga kõrged tollimaksud said osaks ka mitmele teisele Aasia tootmismaale nagu näiteks Vietnam ja Kambodža.

Ehk mõnevõrra oodatult sai keskmisega võrreldes rohkem pihta ka Euroopa Liit, kellele hakkab kehtima 20% tollimaks. Suurbritannia euroskeptikud võivad aga rõõmustada, et tänu liidust väljaastumisele said nemad nüüd oluliselt parema, 10%, diili.

Hea küll, tariifid, aga mispärast? Kasutades Donald Trumpi enda sõnastust, oli põhjuseks vajadus saada tagasi Ühendriikide majanduslik iseseisvus. Presidendi sõnul „pidid töökad Ameerika kodanikud aastaid kõrvalt vaatama, kuidas teised riigid muutusid rikkaks ja võimsaks – suuresti meie arvelt –, kuid nüüd on meie kord õitseda".

Kaunite sõdade taust on Trumpi enda pikaajalised poliitilised veendumused. Tema hinnangul on USA suur kaubavahetuse defitsiit suur probleem, mis viib Ühendriikidest rikkust välja. Võib-olla veelgi olulisem on tema arusaam USA kui tööstusriigi hääbumisest ja igatsus 1950-1960 kuldse ajastu järele, mil tööstustöölise palk lubas elada laia elu. Tariifide positiivse kõrvalsaadusena suurendavad need oluliselt Ühendriikide maksutulusid, mis lubaksid edaspidi kärpida teisi siseriiklike makse.

Kas Trumpi unistused saavad tõesti teoks ja teenivad Ühendriikide majanduse huve? Kui vaadata USA väliskaubandus tervikuna, siis tõepoolest – USA kaupade vahetus on tugevas puudujäägis. Samas ei hõlma kaubandus – vaatamata oma eestikeelsele nimele – ainult kaupasid, vaid aina enam ka teenuseid. Tänu kohalikele tehnoloogihiidudele on USA positsioon selles vallas oluliselt tugevam ja teenuste eksport impordiga võrreldes tugevas ülejäägis.

Siit edasi tekib küsimus, et kumb tegevusala on Ühendriikidele kasumlikum – kas teenuste või kaupade eksport. Kui kõrvutada tootlikkusnäitajaid tööstuse ja teenindavate tegevusalade vahel võib tõdeda, et neist teine toob sealmail töötaja kohta sisse oluliselt rohkem dollareid.

Juba 19. sajandi majandusteadus ütleb, et riigid võiksid keskenduda oma loomulikele eelistele. Kui mõnes riigis on tööjõudu ülekülluses ja palgatase madal, siis soosib see tööjõumahukaid tegevusalasid, mille alla ka suur osa globaalsest tööstusest liigitub. Samas proovivad kõrge haridustaseme ja oskustega riigid keskenduda kõige tasuvamatele aladele, mille ehedaks näiteks on USA Silicon Valley piirkond.