Era- ja riskikapitali esindav advokaat: äriregister on kui mitme peaga lohe

Riskikapitali kontekstis on seoses laenude konverteerimisega registrile pahatihti vaja esitada osakapitali suurendamise registreerimiseks vajalikud dokumendid. Lihtsustatult öeldes on raha ettevõttele antud kunagi minevikus laenuna, mis nüüd konverteeritakse osakapitali sissemakseks. Äriseadustiku alusel kvalifitseeritakse see mitterahaliseks sissemakseks. Sisuliselt antakse ühingule üle laenuandja nõue ühingu vastu ning vastu saadakse ühingu uus osa või olemasoleva osaniku puhul suurendatakse talle juba kuuluvat osa.

Tegu on formaalse protsessiga, mille käigus ühing väljastab osa, et tasaarveldada laenu ning osa tekib suurendamise registrikandest. Seega on registrikanne oluline osa nõude rahuldamise protsessist. Enamasti annab laenu konverteerimist nõudev leping laenusaajale konverteerimiseks aega 30 päeva alates mingi sündmuse aset leidmisest. Sel põhjusel on laenusaajal ehk ühingul kindlasti huvi vältida igasuguseid formaalseid takistusi registrikande tegemise protsessis.

Rõhutada tasuks, et enamasti on riskikapitali laenuandjaid kümneid kui mitte mitmeid kümneid. Kõigi nende allkirjad tuleb ettevalmistatud dokumentidele kokku koguda enne kui dokumendid registrisse jõuavad. Igasugune registripoolne etteheide võib kaasa tuua dokumentide mitmekordse paranduste vooru.

Lähtuvalt eeltoodust on ettevõtjatel huvi näha ühtlast ja ennustatavat registri praktikat, kuid pahatihti rõhutab menetleja menetlustes, et ta on sõltumatu ning ei pea lähtuma teiste kohtunikuabide praktikast.

Kõige äärmuslikumaks praktikaks võib vast pidada menetleja poolt puuduste kõrvaldamise määruses esitatud soovi näha üleantavat mitterahalise sissemakse eset ehk siis nõuet. Äriseadustikust sellisele soovile alust ei leia, sest mitterahaliseks sissemakset võib olla nii materiaalne kui ma mittemateriaalne ese ehk siis nt kinnisvara, auto, kontorimööbel, maal, arvuti või siis ka nõue. Aga kinnisvara või arvutit sa ju registrisse kohale ei vii, miks siis peaks nõuet hakkama algdokumendiga tõendama kui mõlemad osapooled on kinnitused selle olemasolu kohta andnud.

Äriseadustik seab oma aegunud sõnastusega “ osa eest tasumise aeg ja koht” (ÄS paragrahv § 192 prim punkt 4) siin lõksu, millest menetleja võlus välja soovi näha füüsilist asukohta, kus nõue - ehk siis midagi, mis eksisteerib enamasti vaid digitaalselt allkirjastatud dokumendis – üle antakse. Menetlejale ei sobinud asukohana “üleandmise leping” kuivõrd see ei ole füüsiline asukoht ning ta rahuldus vaid siis, kui dokumendis oli näidatud kohana Eesti.