Andres Kukke: see on hädavajalik 21. sajandi kirjaoskus

Andmekirjaoskus on interdistsiplinaarne ja seda ei tohiks segi ajada selliste konkreetsete distsipliinidega nagu matemaatika või statistika. Tõsi, andmekirjaoskusel on nendega seoseid, aga see sisaldab ka teisi valdkondi, nagu kunst, geomeetria, argumenteerimine, loovkirjutamine, süsteemne (kriitiline) mõtlemine ja otsustamine. Andmekirjaoskuse eesmärk pole mitte niivõrd pakkuda konkreetseid valemeid, vaid pigem anda oskus mõista maailma andmete kaudu, rikastades nõnda igapäevast suhtlemist ja aidates langetada otsuseid.

Meedia püüab küll lugusid rääkida, kuid tihti on need laetud emotsioonidega ega tugine faktidele. Tänapäeva maailmas ei saa me enam tegutseda teadmisega, et on olemas väike, suur ja statistiline vale. Niikaua, kuni me ei oska rääkida andmete keeles, võibki tunduda, et arvudega saab teha ükskõik mida. Maailm on täis andmeid, mida meil on vaja mõtestada ja kasutada.

Aju töötleb sümboleid aeglasemalt kui pilte. Statistikaameti üks suund on pakkuda teabe kiirema ja parema leidmise ning mõtestamise lahendusi. Seda tehakse juhtimislaudade abil, koondades ja visualiseerides statistika kindlal teemalehel. Pakume võimalust panna kokku just kasutajale huvipakkuvate statistiliste näitajate sobiv mosaiik. Visualiseeritud lugude rääkimise tõttu oleme Eestis sotsiaalmeedias jälgijate arvu kõige kiirema kasvuga asutus.

Andmekirjaoskus ei tohi jääda üksnes väljavalitutele ehk statistikutele ja teadlastele. Teadlased on aastasadu lähtunud loogikast, et millegi väitmiseks on vaja seda tõestada. Nii nagu paljudes valdkondades, on tänapäeval võimalik ise andmekirjaoskusest osa saada ja anda oma panus. Kui meil on vaja fotot, ei tähenda see, et peaksime alati fotograafi abi kasutama. Inglise keele rääkimiseks ei pea me olema inglise filoloogid.

Sama kehtib andmete kohta: me saame andmeid mõtestada, olemata andmeteadlased. See ei tähenda, et arvude maailma ekspertidelt, statistikutelt ja andmeteadlastelt võetakse nende leib. Vastupidi – kui ühiskonnaliikmed suudavad esmatasandi andmeid mõista ja kaasa rääkida, on nende jaoks sisukamad ka valdkonnaekspertide analüüsid ning uuringud, mis ei jää siis üksnes failidesse või riiulitele tolmu koguma.

Leidmisoskus. Kui vajame mõne valdkonna või nähtuse kohta andmeid, pöördume esmalt Google’i poole. Otsing aitab, kuid selle andmestikud on enamasti peidetud. Vähesed teavad, et kui otsingumootorisse lisada märksõna "filetype:csv", saame vastuseks viited teksti kujul andmestikule. Veel vähesemad teavad, kuidas andmed Wikipedia tabelist ühe käsuga lugeda Google’i dokumenti. Eesti andmete korral julgustan kõiki pöörduma statistikaameti andmebaaside ja rakenduste poole, kus on näitajad enam kui 2000 nähtuse kohta.

Lugemisoskus. Tähtis on aru saada, mida tähendab üks või teine mõiste ja millele tähelepanu pöörata, kui on esitatud mõni graafik või arv. Mida otsida pealkirjast, kuidas lugeda legendi ja hinnata graafiku arvskaalasid ning kust andmed pärinevad. Võime küll teada, et Eesti keskmine brutopalk on 1400 eurot, aga kas hoomame, kuidas on see jaotunud palgavahemike alusel? Mõiste "keskmine" on juba iseenesest eksitav, sest seda saab mõõta vähemalt kolme moodi. Mõningane andmekirjaoskus on meile sündides kaasa antud: uuringud tõestavad, et imikud oskavad enne kõnelemist arvutada. Kui keegi väidab, et tal seisab ees kohtumine kolme ja poole inimesega, taipame intuitiivselt, et see lause on väär.