Legendaarne keskpankur: Trump Trumpiks – keskpangad rikkusid ise oma maine ja seadsid oma sõltumatuse ohtu

Keskpanga sõltumatus tähendab rahapoliitika kujundajate õigust teha seaduses määratletud mandaadi piiresse jäävaid otsuseid vabana poliitikute mõjust. Sõltumatus satuks kahtluse alla, kui poliitilised juhid saavad keskpanga juhtkonna igal ajal ametist vabastada. Ent mõned kriitikud leiavad, et keskpanga sõltumatus on vastuolus demokraatiaga, sest see annab rahapoliitika „mittevalitud bürokraatide" kätte.

Paljude keskpankade praegune sõltumatu staatus on ajalooliselt uudne. Sõltumatust hakati rahapoliitilise stabiilsuse tagamiseks vajalikuks pidama alles 1989.-90. aasta paiku. Pärast 1970. aastate ja 1980. aastate alguse kahekohalise arvuni tõusnud inflatsiooni hakkasid lääneriikide poliitikud mõistma, et kui rahapoliitika on täitevvõimu käes, siis on kõrgem ja kõikuvam inflatsioon vältimatu. Täitevvõimu kiusatus stimuleerida majanduskasvu ja tööhõivet hinnastabiilsuse arvelt on liiga suur. Ja valitsused otsustasid end teadlikult rahapoliitilistest volitustest vabastada.

1997. aastal Inglise Pangale sõltumatust andest sõnastas toonane Ühendkuningriigi rahandusminister Gordon Brown uue konsensuse nii: „Varasem rahapoliitika oli liiga lühiajaline, soodustades lühikesi ja jätkusuutmatuid buume [...] ja kõrgemat inflatsiooni, millele vältimatult järgnes majanduslangus." Ta selgitas, et Inglise Panga reformimine tagab „rahapoliitilised otsused on tõhusamad, avatumad, vastutustundlikumad ja vabad lühiajalisest poliitilisest manipuleerimisest“.

Kuid keskpanga sõltumatus eeldab poliitikute kestvat toetust: nagu seadusandja võib selle õiguse anda, võib ta selle ka tühistada. Kaalukaussi teises suunas kallutamiseks pole vaja muud kui poliitiliste hoiakute muutust.

Trumpi korduvad ähvardused kõrvaldada Powell ametist – valitseva arvamuse kohaselt on see õiguslikult võimatu – ja nimetada ametisse inimene, kes juhiks rahapoliitikat Trumpi soovide kohaselt, näitab süsteemi haavatavust. See meenutab 1970. aastate algust, kui tollane Föderaalreservi esimees Arthur Burns andis järele president Richard Nixoni survele alandada intressimäärasid – järgnes Fedi ajaloo üks kõige kuulsusetumaid ajastuid, mis kulmineerus 1970. aastate suure inflatsiooniga. Kuigi võiks arvata, et toonane ühemõtteliselt halb tulemus on keskpanga sõltumatuse küsimusele lõpliku vastuse andnud, näitab Trumpi retoorika vastupidist.