Uudised Karmen Turk, Maarja Pild

Triniti: vaja on robot-krattide seadust

Robot, tehisintellekt

Tehnoloogia areneb kiires tempos ja see tähendab, et ka õigusloome peab katsuma sellega sammu pidada, kirjutavad Triniti advokaadid Karmen Turk, Marten Kaevats ja Maarja Pild.

Infoühiskonna areng on jõudnud sinnamaale, et peame kõik koos tõsiselt mõtlema, kas, miks ja kuidas legaliseerida tehisintellekt. Tehisintellekti legaliseerimise puhul ei räägi me nutikelladest või targast külmkapist. Räägime masinast, mis põhineb võimel ise õppida ja tehisintellektil, ehk kratist, sest mis see inimese loodud tehislik mõtlemisvõimega seade tavakasutaja jaoks muud on kui mütoloogiast tuntud kratt. Nagu vanarahvalegi teada, kui probleem vajab lahendamist, siis mis seal ikka – kratt teeb asja ära.

Miks rääkida reguleerimisvajadusest just nüüd ja praegu?

Peaaegu kümme kuud on tegutsenud riigikantselei ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi loodud isejuhtivate sõidukite ekspertrühm. Üks selle peamisi eesmärke on olnud ümber mõtestada liikuvusmudel ja luua selleks eeldused. Asjaolu, et õige varsti ei pea enam inimene ise rooli keerama või rool üldse sõidukist puudub, esitab väljakutse meie seni kehtinud loogikatele.

Ekspertrühma juures tegutsev õiguse töörühm on jõudnud järeldusele, et parema ja selgema õigusloome nimel pole ilmtingimata mõistlik muuta ainult liiklusseadust ehk reguleerida kitsalt vaid isejuhtivaid sõidukeid, sest see looks tulevikus lapitekilahendused.

Tehisintellekti küsimus on palju laiem. Kui pusida ainult kitsalt sõidukite valdkonnas, muudab see tuleviku seadusruumi märksa segasemaks ja raskemini mõistetavaks ning paratamatult ka tehnoloogiaspetsiifiliseks.

Mida see tehisintellekt ikkagi tähendab?

Meie igapäevases kasutuses on siiani olnud masinad, mida kontrollivad inimesed, näiteks autod praeguses arengufaasis, või mida kontrollivad arvutid, kuid millel on väga piiratud ja ennustatav käitumismuster, näiteks lift.

Praegu arendatakse maailmas rohkesti sedasorti teenuseid, kus masinõppel põhinevad algoritmid suudavad lahendada väga erinevaid küsimusi ennustamatutel viisidel, millest ei saa aru isegi nende loojad. Väga lihtsustatult võib öelda, et selles seisnebki tehisintellekti erinevus tavalisest programmikäitumisest.

Tehisintellektiga masinas ei ole vaid „kui-siis“-tüüpi käitumist. Näiteks kui teksti toimetavas programmis vajutada Enter-nuppu, siis üldiselt võib kindel olla, et kursor liigub ühe rea võrra allapoole. Kui vajutada iseõppivas masinas „Enter“, võib ta sulle tulevikus kirjutada aga hoopis romaani, ilma et sa juhendaksid masinat, mida täpselt kirjutada tuleb.

Õigusselguse vajadus robootika valdkonnas

Robotit vaatleme praegu juristide pilgu läbi kui asja. Midagi, millel on füüsiline keha ja mida saab vastavalt omaniku tahtele liigutada, müüa, vahetada või ka hävitada. Juba praegu on võimalik soetada lapsele mängukaaslaseks või eaka abistamiseks robot.

Astume aga väikese sammu tulevikku – robot ei ole enam tavapärane asi ega ka pelk arvutiprogramm, mis allub meie väga otsesele tahtele, sest robotit iseloomustab võime õppida. Õppida meie käest, kättesaadavatest allikatest või ka väliskeskkonnast. Iseõppiva roboti tegevused ja otsused on pigem nagu meie lemmikloomade omad, kuid robot on peale selle meie koduloomast palju targem. Ta võib teha tehinguid börsil, määrata diagnoosi ja ravimid patsiendile ning isegi juhtida ettevõtet ja mõista kohut.

Eelnev viib meid peamise probleemkoha ja tulevase ühiskondliku arutelu keskmeni, milleks on küsimus, kes vastutab mistahes kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest. Oleme vaadelnud viise vastutusküsimuse lahendamiseks – lahendus võib olla robotipidaja vastutus, mis on analoogne loomapidaja, ning analüüsitud on ka mitmesuguste kindlustusmehhanismide võimalikkust ja vajalikkust. Valiku tegemiseks on vajalik aga laiem konsensus ja arutelu ühiskonnas.

Kaaluda tuleb ka tsiviilkäibe tagamist tulevikus. Kuidas teha nii, et autopood usaldaks näiteks aknaklaasi vahetuse tellimust, mille esitab, kannab ette ja ka täidab meie isejuhtiv sõiduk? See ei ole ju meie, inimeste selge ja ühene tahe.

Õigusselgus ning eelkõige arusaam, kas ja kuidas iseõppivaid masinaid reguleerime, aitab tuntavalt parandada meie kõigi elukvaliteeti ja on selge sõnum väljapoole, mis toob siiakanti ka potentsiaalseid investeeringuid ning tagab meile endile kindluse, mis ja kuidas toimib ning millised on tagajärjed, kui miski läheb valesti.

Kui praegu tegutsevad intelligentsed seadmed vaid osas meid iga päev ümbritsevates teenustes, siis õige pea (kahe kuni viie aasta pärast) muutuvad seda sorti probleemilahendamise meetodid meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Eesti õigus- ja digikultuur astuks järgmise suure sammu edasi.

Praegused lähtepositsioonid ja reguleerimisvõimalused

Praegu on tehisintellektiga seadmete või tehnoloogia reguleerimiseks kaalumisel mitu varianti. Arutelu käigus tekib võimalusi suure tõenäosusega veel juurdegi.

Esimene neist on senise õiguse kontekstis kõige julgem ja kõige vaieldavam: käsitleda tehisintellekti piiratud olukordades õigus- ja teovõimelise subjektina. Lihtsustatult tähendab see, et eraisiku ja juriidilise isiku kõrval oleks subjektiks ka kolmas – tehisintellekt või maakeeli kratt.

Kõige lihtsamalt oleks esindusõigusega robot. See tähendaks krati omanikule ainult ühte vajalikku lisategevust: määrata krati volituse ulatus. See võib tähendada näiteks, et isejuhtiva tarkvaraga auto, kui omanik ise parasjagu autot ei kasuta, võib sõita ringi, teenida omanikule raha, müües Uberi või Taxify omaga sarnast teenust, või osta n-ö ise elektrit ja käia hoolduses.

Teine võimalus on reguleerida tehisintellekti, mõeldes kitsalt läbi vaid tahteavalduse kontseptsiooni ja selle, kuidas on isikutel võimalik tehingut teha tehisintellekti vahendusel. Seega, tehisintellektiga masinat käsitletakse kui vahendit, mille abil tehinguni jõutakse.

Selle võimaluse juures tekib eelkõige küsimus, kas ja kuidas saab isik anda sedavõrd laia tahteavaldust, et see hõlmab ka tehinguid ja nende detaile, millest tahtevalduse tegija teadlik ei ole. Seda põhjusel, nagu eelnevalt märkisime, et sellisel tehnoloogial on iseõppimisvõime ning tulemus ei ole ega saagi olla alati insenerile ennustatav.

Kolmas võimalus on kirjutada isejuhtivad tehisintellektiga sõidukid sisse vaid liiklusseadusesse ja tegeleda probleemiga kitsamalt ühe näite kontekstis. See lahendus oleks aga problemaatiline tuleviku õigusselgust silmas pidades. Nimelt tähendaks iga uue tehnoloogia tulek ka uut regulatsiooni ning ainult liiklusseaduse muutmine ei aitaks lahendada näiteks vastutuse küsimus kõigi tehisintellekti sisaldavate seadmete jaoks üldiselt. See oleks keerulisem variant.

 

Artikkel ilmus algselt Postimehes.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
29. September 2017, 14:57