Jootraha deklareerimata jätmise maksukadu võib olla üle 10 miljoni euro aastas. Mida teha?

Kuus kirjutab, et põhimõtteliselt saaks jootraha küsimuses maksumenetlust läbi viia nii, et maksuhaldur tuvastab kaardimaksete järgi, kes on mingil kuupäeval kliendina restoranis käinud, ja kutsub kolmanda isikuna selgitusi andma (st rääkima, kui palju ta jättis restoranis käies jootraha).

„Selline kontrollimeetod ei teeni kõige paremini maksukogumise eesmärki. Esiteks ei meeldiks mitte ühelegi kliendile, et teda sellise asja pärast välja kutsutakse, ja kindlasti tunneb ta häirituna, et riik üldse tema vaba aja käike selliselt jälgib. Selline riigi sekkumine võib hakata inimesi toitlustus­kohtades käimisest eemale peletama, mis ei aitaks kaasa majanduskasvule,“ kannab Kuus selle viisi kohe maha. Selline kontrollimeede ei oleks proportsionaalne saavutatava tulemusega, samuti ei pruugi niimoodi kogutud teave anda tõepäraseid tulemusi, sest pole usutav, et isik mäletaks täpselt, kas ja kellele ning kui palju ta jootraha jättis.

„Meie õiguses puuduvad praegu joot­raha pealt maksu deklareerimiseks ja kontrollimiseks piisavad haldus­sunni vahendid,“ tõdeb Kuus eespool kirjeldatud ja teiste võimaluste analüüsimise põhjal.

Kuus pakub lahendust, kus sätestatakse määr, mitu protsenti käibest makstakse tõenäoliselt keskmiselt jootraha, ja määratletakse töökohad, kus saadakse jootraha. Tööandjat kohustataks arvestama ja maksma vastavalt summalt kõik tööjõumaksud. Tegelikku jootraha saaksid töötajad edasi nagu seni.

„Tänu sellele jääks ära väga eba­mugav, kohmakas ja ressursirohke kontroll makstud jootraha üle. Samuti jääks töötajale stiimul käituda meeldivalt ja igati kliendi huvidest lähtuvalt, mis on ju ka tööandja huvi. Selline maksustamine aitaks täita riigi­kassat. Ka ei jätaks see töötajat ilma temale riigi poolt ette nähtud sotsiaalsetest garantiidest,“ selgitab Kuus oma ette­paneku plusse.

„Tööandjate üks vastuargument oleks kindlasti juba niigi liiga suur maksukoormus ja seda just sotsiaalmaksu osas. Teiseks algavad tõe­näoliselt lõputud vaidlused selle üle, kas arvestuslik jootraha määr on õige. Kindlasti hakatakse palju rääkima ka eranditest ja sellest, et sellises suuruses jootraha ei ole reaalne,“ arutleb Kuus. Siiski peab ta võimalikuks mõistliku kompromissi leidmist.