Autor: Indrek Holst • 16. jaanuar 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

I ja II samba hindamisel on kaalukausil kaks peamist tulemust mõjutavat tegurit. I samba puhul, kui suur on kogu raha hulk (sotsiaalmaksu laekumine), mis pensionäride vahel ära jagatakse, ning II samba puhul, kui suur on inimese kogutud raha, millest tuleb eluaegne pension osta.

Viimase puhul on oluliseks näitajaks tootlus, ainuüksi selles võtmes, et kogutav raha ei tohiks aja jooksul väärtust kaotada, aga tootlusest veelgi määravamaks kujuneb kogumisperiood. Teise samba puhul võib mõjufaktoreid välja tuua teisigi, aga ükski neist ei mõjuta lõpptulemust nii suurelt kui kogumisperioodi suhe väljamakseperioodi. Mida pikem on kogumisperiood, seda parem on ka pension. Teiselt poolt nõuab see väga pikka pingutust, mis reeglina inimestele ei meeldi.

II samba vabatahtlikuks muutmisega võime kindlad olla, et saame III sambaga sarnase tulemuse, ehk tulemuse, mille mõju pensionitele on suuremas pildis olematu. Miks peaksime olema nii pessimistlikud? Seda näitavad numbrid ja ka igapäevane kogemus. Meil ei ole mõtet loota ja unistada, et suudame üleöö väljakujunenud käitumismustreid muuta.

Demograafilise trendi jätkumisel oleme kaugemas perspektiivis olukorras, kus makstes esimesse sambasse 16% palgast, hakkame pensionina vastu saama ca 21% keskmisest palgast (sest ühe pensionäri kohta saab olema 1,3 maksumaksjat). Panustades aga 40–45 aasta jooksul II sambasse 6% palgast, võime arvestada pensioniga – 12% palgast, kusjuures positiivse reaaltootluse puhul isegi rohkem. Isegi teatud negatiivsete riskide realiseerumisel saaksime sama raha eest II sambast suurema pensioni.

Rootsis näiteks jagunevad süsteemi laekumised kogumise (II ja III sammas) ja jooksva finantseerimise (I sammas) vahel ca 50/50, ehk siis suuremas pildis hoitakse olulisemate riskide suhtes head tasakaalu. Meil on vastav suhe 70/30 jooksva finantseerimise poole kaldu. Kumma riski realiseerumist me rohkem kartma peaks, kas demograafilise trendi jätkumist või viletsamat tootlust (OECD tabelis)?

Kahtlustan, et kui soovime tulevikus lubatud 40protsendilise või suurema asendusmääraga pensioni saada, tuleb meil Rootsi kombel süsteemi riskid tasakaalu saada, koos sellega ka rohkem kogumisskeemidesse panustada.

Allikas: SEB foorum.