„Keskkonnasäästliku majandustegevuse ühtse mõiste puudumine tekitab emitentide jaoks ebakindlust selles, millist majandustegevust võib pidada tõeliselt keskkonnasäästlikuks. Sellistes tingimustes võib emitentidel tekkida mainerisk, sest neid võidakse süüdistada rohepesus, eriti just üleminekusektorites. Lisaks võib välise hindamise tavade killustatus tekitada neile lisakulu,“ põhjendatakse määruse seletuskirjas otsust sellesse valdkonda sekkuda. „Roheliste võlakirjade jaoks kasutatakse väga palju ettevõtete loodud tururaamistikke ning kuigi mõnd neist peetakse standardit loovaks, võib investoritel olla võlakirjadel põhinevate investeeringute positiivse keskkonnamõju väljaselgitamine siiski kulukas ja keeruline, nagu ka turul pakutavate erinevate roheliste võlakirjade võrdlemine.“