Nobeli majanduspreemia ja inimeste eest langetatud otsused

Kui vahel kipuvad majandusteadlaste ideed jääma liialt kõrgelennulisteks, siis Thaleri praktilised näpunäited on väga otseselt aidanud poliitikutel teha ühiskonna jaoks paremaid valikuid. Inspiratsiooni jagub ka Eestile, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Irratsionaalne homo oeconomicus

Alustades õpinguid majandusteaduskonnas, on üks esimestest alustõdedest, millest vastne üliõpilane kuuleb, kontseptsioon homo oeconomicus’est – ratsionaalsest inimesest, kes piiratud ressursside keskkonnas soovib maksimeerida oma heaolu. See ideaalinimene on külma peaga võimeline hindama kulusid, tulusid ja oodatavat kasu ning langetab alati enda jaoks parima valiku. Seejuures ei mõjuta tema otsuseid emotsioonid, majanduslikult ebaolulised faktorid jms.

Thaler toob raamatu sissejuhatuses lihtsa näite USA linnast, kus koolide toitlustuse eest vastutav ametnik lasi supermarketite eeskujul paigutada koolisööklates toidud letil eri positsioonidele, et näha, kuidas see mõjutab nende tarbimist. Muutus oli üllatavalt suur ja õpilaste toitumisharjumused muutusid selgelt esile tõstetud toodete kasuks. Seega võib otsese keelamise asemel piisata sellest, kui letil vaatab esimese asjana saiakese asemel vastu õunakorv ja limonaadipudeli asemel piimaklaas.

Kuidas päästa pensionisüsteem?

Soov muuta mõistlikud otsused lihtsaks innustas ka Suurbritannia valitsust, kes kutsus 2010. aastal kokku n-ö „nügijate“ nõukogu, peenema nimega Behavioral Insight Team.

Töörühma ülesanne oli välja töötada poliitikameetmed, mis aitaksid ühiskondlikult olulistes küsimustes langetada kodanikel paremaid valikuid. Nõukogu töö ühe parima näitena sündis oluline pensionisüsteemi muudatus, millega kohustati tööandjaid suunama teatud summa töötaja palgast vaikimisi pensionikontole. Samas säilis töötajal võimalus soovi korral pensionifondi maksest ka loobuda, saades tulu kätte palgana. Eksperimendi tulemused olid äärmiselt positiivsed – kui otsus oli inimese eest juba ette langetatud, siis vaevusid vähesed seda tagasi pöörama ja säästmine pensionieaks suurenes märgatavalt. Kui 2012. aastal, kui süsteem kehtestati, oli pensionifondidega liitunuid 2,7 miljonit, siis 2016. aastal juba 7,7 miljonit.

Täpselt sama probleemi ees seisab ka Eesti. Vaid I ja II pensionisambale lootma jäädes ootab valdavat enamust Eesti tööinimesest vanaduses ees nigel elujärg. Vabatahtliku III pensionisambaga on tänaseks liitunud aga vaid veidi enam kui 15% töötavatest inimesest. Riik on proovinud senini III sambasse säästmist soodustada maksupoliitika abil, kuid selle mõju on olnud ilmselgelt vähene.

Suurbritannia eeskuju järgides ei tundu liialt keerukana kehtestada töötajatele n-ö „vaikimisi“ makse, mis suunataks III sambasse, kuid millest on inimesel õigus soovi korral väljuda. Kui mitte rohkemat, siis sunniks see inimest vähemalt oma tulevikule mõtlema ja võtma skeemist loobumise korral ka selge vastutuse oma vanaduspõlve halvema elujärje eest. Huvi pensioniks rohkem koguda ilmestab fakt, et kui 2013. aastal anti inimestele võimalus II samba kuist makset tõsta 3%ni brutopalgast, kasutas seda võimalust üle 100 000 inimese.

Suur vend otsustab

Igal ideel leidub ka vastaseid. Thaleri propageeritud „nügimise“ ja vaikimisi inimese eest langetatud otsuste üheks peamiseks vastuargumendiks on liigne sekkumine meie isiklikesse valikutesse. Taoline paternalismi kalduv lähenemine on vihatud ennekõike liberaalsema või ehk isegi libertaarsema majandusmõtte esindajate seas, kes peavad oluliseks, et inimese elu puudutavad otsused langetaks inimene ise, mitte riik. Kuigi kodanikul on võimalik „vaikimisi“ tehtud valikust ka loobuda, on esmase otsuse selle kohta, mis inimesele kasulik, langetanud ikkagi ametnik. See eeldab aga suurt usku tehnokraatidesse ja teadlastesse, kes sarnaselt tavainimestega kipuvad ka ise vahel eksima. Küsimusi tekitab ka „nügimise“ demokraatlikkus – kas kujutame ette olukorda, kus riik oleks kodanike otsuste juhtimisel sama osav kui suured kommertsbrändid?

Ideaalses maailmas peaksime olema võimelised igale inimesele selgeks tegema, mis on valitud lähenemiste hüved ja mis paneks neid ennast langetama õige otsuse, olles oluliselt demokraatlikum kui eelvaliku langetamine inimese eest. Reaalses elus seda kahjuks aga ei juhtu: enamik inimesi ei soovigi olla kõiges eksperdid ja on õnnelikud, kui mõistlikud valikud langetatakse nende eest. Peaasi, et liiale ei minda.