Kümme aastat majanduskriisist – kas oleme järgmiseks valmis?

Huvitava mõttekäigu finantskriisi ahelreaktsiooni kohta on välja käinud tunnustatud majandusteadlased Robert Shiller ja George Akerloff. Iga majandust tudeerinu on kokku puutunud mõistega „Keynesi multiplikaator“ , mis kirjeldab protsessi, kus iga majandusse suunatud euro raharingluse läbi mitmekordistub. Näiteks kui riik tellib 100 mln euro väärtuses ehitusprojekti, suunavad hanke võitnud ettevõtted ja nende töötajad summast 80% tarbimise läbi teistele inimestele ja ettevõtetele, kes teenitud tulust omakorda 80% tarbivad jne. Selle näite puhul suureneks algne investeering lausa viis korda. Samas kehtib seaduspära ka vastupidiselt – kui riik piirab oma kulusid, kajastub kokkuhoid majanduses tervikuna võimendatult. Shiller ja Akerloff võtavad sama mõttekäigu, n-ö „usalduse multiplikaatori“, kasutusele aga majandususalduse kirjeldamiseks, kus turuosalised üksteise käitumist võimendavad. Finantskriis oli teooria kinnitus praktikas, kus mõne panga raskused hirmutasid teisi rahakraane kinni keerama, põhjustades lõpuks ülemaailmse usaldus- ja krediidikriisi.

Kui halvasti läks teistega võrreldes Eestil?

Jõukamate Lääne-Euroopa riikide kurtmine majanduskriisi põhjustatud raskuste üle tundub eestlase jaoks lausa kohatuna. Mitte et eestlased ei suudaks mõista kriisi põhjustatud kannatusi, vaid pigem ei suuda teised asetada end meie kingadesse. Võrreldes 2009. aasta sisemajanduse kogutoodangut 2007. aasta omaga, kaotas Euroopa Liit keskmiselt sellest vaid 4%. Eesti SKP oli selleks ajaks langenud pea viiendiku võrra. Majanduskriisis enim kaotanud riigi tiitli pärast võistles toona Eestiga vaid Läti, kus SKP langus esialgu meile veidi alla jäi, kuid kui Eesti majandus 2010. aastal juba paremuse poole hakkas liikuma, jätkas Läti oma kahanemist.

SKP tõusud ja mõõnad Eestis ning võrdlusriikides

Majanduslanguse mõjust rääkides on enim tähelepanu pälvinud mõistagi kinnisvara ja ehitus. 2008. aastal Eesti ehitussektori lisandväärtus siiski isegi veidi tõusis, aga 2009. aastaks oli 2007. aasta tasemest alles vaid 68%. Kriisi esimesel aastal sai valusalt pihta hoopis valdkond, mida mõjutab kõige rohkem inimeste tarbimisjulgus – meelelahutus ja vaba aja veetmine. Kui 2008. aastal piirdus majanduslangus tervikuna veel 5%ga, siis meelelahutuse alal kahanes lisandväärtus ehk palkade ja kasumite summa veerandi võrra, langedes kriisi süvenedes vaid umbes 60%ni omaaegsest tasemest. Sarnane tarbijausaldusest sõltuv ala on ka hulgi- ja jaekaubandus, mille lisandväärtus kahanes esimesel kriisiaastal 15% võrra ja jõudis 2009. aastaks vaid 64% tasemel 2007. aasta omast. Teistest valdkondadest mõjutas energiahindade kokku kukkumine valusalt ja vahetult mäetööstuse ja energiatootmise tegevusalasid. Samas näiteks info- ja side valdkonnas oli majanduskriisi mõju pea olematu.

Inimlikust vaatevinklist on mõistagi tähtsaim olukord tööturul. Kui majanduslanguse sügavuse poolest olime majanduskriisi ajal esikohal, siis tööturul läks meil mõnevõrra paremini. 2008. aastal tabas löök kõige valusamini Iirimaad ja Hispaaniat. Ka tööturu vaatevinklist kõige halvemal, 2010. aastal, oli suhteline töötuse kasv Lätis ja Leedus suurem. Eesti selgeks eripäraks oli ka tööturu kiirem taastumine. Kui Eestis langes vahepeal üle 16% tõusnud töötus 10%ni juba 2012. aastaks, siis paljudes riikides polnud töötuse haripunkt selleks ajaks veel kättegi jõudnud. Suurematest riikides saavutas töötus 26%ga tipu Hispaanias alles 2013. aastal, Itaalias 13%ga 2014. aastal ja Prantsusmaal enam kui 10%ga alles 2015. aastal.

Kas oleme järgmiseks majanduskriisiks paremini valmis?

Majanduskriisi järel tõusid pankurite järel vihatuimaks ühiskonnagrupiks majandusteadlased ja -analüütikud, kelle keerukad mudelid ei suutnud kriisi ette ennustada. Veel 2008. aasta sügisel prognoosis IMF samaks aastaks euroalale 1,3% ja 2009. aastaks 0,2% majanduskasvu. Tegelikult piirdus euroala SKP kasv 2008. aastal 0,4% ja tipnes 2009. aastal koguni 4,4% majanduslangusega. Taoline möödalask pani isegi Suurbritannia kuninganna Elizabeth II küsima, kuidas keegi tarkadest peadest lähenevat kriisi tähele ei pannud. Ühendkuningriigi tuntuimad majandusteadlased koostasid alandliku vastuse – nägime riske, aga ei suutnud nende mõju ega ajastust õigesti hinnata.

Hoolimata teadlaste pingutustest puudub tegelikult ka täna usk, et järgmist kriisi kuidagi paremini ette suudetaks näha. Mitte et järgmise kriisi ilmingud nähtamatuks jääksid – tagantjärele suudetakse need selgelt välja joonistada. Kahjuks algab järgmine kriis alati kusagilt mujalt ja tabada ette ära hetk, kui usaldus kaob, sobib paremini esoteerikule kui matemaatikule. Eelhoiatuseks, mis küll alati krahhini ei vii, on siiski ahnuse ja riskijulguse suurenemine. Ka eelmise majanduskriisi eel otsisid inimeste kuhjuvad säästud võimalikult suurt tootlust, mis sundis neid ette võtma aina riskantsemaid investeeringuid ja finantssektorit välja mõtlema selle rahavoo kasvatamiseks aina julgemaid vahendeid. Kui vaadata tänaseid finantsturge, näeme seal sarnast riskivõtmise julgust ja aktsiahindade inflatsiooni. Suurim mõtteviisi muutus on finantskriisist toimunud aga keskpankades, kes täna ei kõhkleks järgmise kriisi talitsemisel ühestki võttest. Finantskriis tuletas teravalt meelde, et vahel võivad majandust tabada šokid, millest see ilma kõrvalise abita ei taastu. Enamik majandusteadlasi usub, et ilma keskpankade ja valitsuste abita oleks kriisi tagajärjed olnud vähemalt sama tõsised kui kuulsa 1930ndate majanduskriisi ajal ning see õppetund ilmselt nii pea ei unune.

Eesti majanduse jaoks tähendab eelnev sama, mida kordas eelmisel nädalal Eestit külastanud IMFi visiit. Headel aegadel tasub panna raha kõrvale, et halvematel jaguks, mida kulutada. Ehkki valija seda ei väärtusta, võiks mõne nurgakivi panek lükkuda ka kaugemale kui 2019. aasta valimised, aega, kui majanduskasv enam 5%ni ei küündi.