10. aprill 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb väljavõte intervjuust Kersti Kaljulaidiga.

Mida saavad riik ja ettevõtjad teha, et Brexit ei tähendaks üksnes muret, vaid ka näiteks majanduslikku kasu?

Meil on suurepärane e-riigi kontseptsioon. Me saame väga palju teha selleks, et meie äripartnerid Suurbritannias mõistaksid, et nad saavad jääda Euroopa ettevõttena Euroopasse, olles Eesti e-residendid ja asutades oma ettevõtte siin. Suur osa igapäevasest majandustegevusest on ju geograafiast lahti seotud. E-residentsus on meie unikaalne globaalne konkurentsieelis.

Ma olen kogu aeg kuulunud nende hulka, kes ütlevad, et Suurbritannia ei lähe Euroopast ära – ta lahkub küll Euroopa Liidust, mis on kahetsusväärne, sest eriti majandusküsimustes on ta meiega samameelne riik. Aga seda tihedamini peame nüüd koostööd tegema teiste meiega samameelsete, vabakaubandusele orienteeritud riikidega.

Missugune on teie seisukoht riigiettevõtete erastamise küsimuses? Missugused riigiettevõtted võiks börsile tuua?

Minu meelest võiksime meile Eesti sajandaks sünnipäevaks kinkida korraliku toimiva börsi. Kindlasti saakski seda teha nii, et tooksime vähemasti riigiettevõtete vähemusosalused julgesti börsile.

Vähemusosaluste börsile toomine ei vähenda võimalust riigiettevõtete kaudu vajaduse korral realiseerida poliitilisi otsuseid, ettevõtte aktsia hind börsil siis lihtsalt arvestab nende otsustega. Siis ei oleks meil vaja nimetamiskomiteesid, automaatselt on tagatud nende ettevõtete läbipaistvus börsi reeglitele vastavalt ja me saaksime lahti arvamusest, et riigiettevõte on alati halvasti juhitud – mida ma muide ei jaga.

Riigiettevõtete vähemusosaluse börsileviimisega tekiks meie pensionifondidel võimalus investeerida Eestis asuvatesse ettevõtetesse. Kui börsil oleks rohkem riigiettevõtteid, tuleksid sinna kalastama ka eraettevõtted, sest börsil oleks rohkem likviidsust.

Palun nimetage mõni konkreetne riigiettevõte, mille võiks börsile tuua ja mida ei ole praegu valitsuse riigiettevõtete börsiletoomise kavas.

Aga miks mitte – Eesti Energia! Suur osa ettevõttest jääks küll endiselt riigi kätte. Iga ettevõte peab paratamatult kaasama turult raha oma investeeringute katmiseks, ja seda peab tegema ka Eesti Energia. Nii jaguneksid riskid aktsionäride vahel ühtlasemalt.

Riigiettevõtete vähemusosaluse börsileviimine oleks oluline täiendus meie majandusruumis.

Eleringi juht Taavi Veskimägi on pikki aastaid kõnelenud vajadusest Eesti lahti siduda Venemaa energiasüsteemist. Sellega tegeleb omal aeglasevõitu moel kogu Euroopa Liit. Mida saame meie siin kohe ise selles küsimuses ära teha?

See on teema, mida ma olen valitsusega palju arutanud. Balti riigid saavad selleks, et ühineda Lääne-Euroopa energiasüsteemiga, teha investeeringuid sellesse, et olla võimeline n-ö saartalitlema.

See tähendab, et me saame kolmekesi, ühtse energiaruumina hakkama, st suudame hoida süsteemis sagedust kolme Balti riigi peale. See võimekus tuleb meil igal juhul tagada.

Sellega saab kiiresti edasi minna, sest Euroopast on võimalik saada raha selliste projektide elluviimiseks veel isegi praeguses finantsperspektiivis.

Parasjagu käib pingeline vaidlus valitsuse ja keskpanga vahel eelarve tasakaalu pärast. Missugune on teie seisukoht selles küsimuses?

Mina kuulun ka nende hulka, kellele on eelarve tasakaal alati olnud oluline. Mul on moraalne probleem sellega, kui eelnevad valitsused on kogunud reserve ja siis – olukorras, kus majanduskriisi ei ole – hakkame me rohkem raha kulutama. Kui on poliitiline tahe rohkem raha kulutada, siis teeksin ma seda ainult projektivõlakirjade kaudu, sest siis ei jää see eelarvele n-ö baasi sisse. See on variant juhul, kui me oleme otsustanud, et meil on vaja eelarve tasakaalu rikkuda.

Aga selleks on vaja põhjust! Meil ei ole praegu seda põhjust. Majandus on lõpuks ometi käima saadud. Eesti on küll olnud üks aeglasemaid majanduskriisist taastujaid, aga kas seda probleemi saab lahendada nii, et laseme riigieelarve tasakaalust välja? Ma ei näe ühtegi head argumenti, miks me peaksime eelarve tasakaalu reeglit rikkuma.

Kas Eesti riik peaks laenu võtma, ja kui peaks, siis mille tarvis tuleks laenuraha kasutada?

Miks ta peaks laenu võtma? Me oleme saanud Euroopa Liidu tuge ja abi väga olulisel määral. Me oleme saanud opereerida ja investeerida suuremate mahtudega, kui meie enda orgaanilise kasvu baasilt oleks olnud võimalik. Kui nüüd Euroopa Liidu tugi järsult väheneb ja me võtame siis laenu – palun vaadake, mis juhtus Hispaanias, kui nad 2004 avastasid, et on rikkamad, kui arvasid, sest lihtsalt palju vaeseid tuli Euroopa Liitu juurde. Nad püüdsid meeleheitlikult hoida kulutamise taset, peaasjalikult ehitussektoris. Nad investeerisid täiesti mõttetult. Tulemus oli uus majanduskrahh.

Kui nüüd Euroopa raha väheneb, ei tohi me ühelgi juhul hakata seda laenurahaga asendama. Me peame tõsiselt mõtlema, kas meil on vaja säilitada neid võimekusi, mida me oleme Euroopa Liidu rahaga tekitanud. Kas meil on vaja ettevõtluse tugisüsteemi praegusel kujul – see maksab 15 protsenti meie ravikindlustuse eelarvest –, kui Euroopa Liit ei aita meil seda enam üleval pidada?

Meil on 35protsendise maksukoormusega riik. Kui me tahame ka kõik need kulutused enda eelarvesse üle võtta, mis on seni tehtud Euroopa Liidu rahaga, siis jõuame väga kiiresti 40protsendise maksukoormuseni. Kõike ei saa! Ei saa toimivat ühtluskooli, head sotsiaalsüsteemi, kulukat ettevõtluse arendamise süsteemi – ja 35protsendist maksukoormust. Ükski riik ei ole seda suutnud.

Loe kogu intervjuud Äripäevast.

Autor: Vilja Kiisler, Äripäev