Autor: Kristjan Pruul • 2. mai 2019

Eesti Panga nõukogu valis täna keskpanga järgmise presidendi kandidaadiks senise asepresidendi Madis Mülleri. Sel puhul avaldame uuesti möödunud aasta suvel tehtud pika usutluse ametist lahkuva juhi Ardo Hanssoniga, mida saab kuulata ka Äripäeva raadiost.

"Negatiivsed intressimäärad tundusid mulle võimatuna"

Oktoobri alguses toimuval Äripäeva korraldataval Äriplaani konverentsil esineb Ardo Hansson kuuendat ja vähemalt oma praeguses ametis viimast korda – tema ametiaeg lõpeb järgmise aasta juunis.

“On olnud pikk traditsioon, et Eesti Pangast keegi Äriplaanil käib, kes aitab suurt pilti sissejuhatavas plokis luua, enne kui hakatakse ärimeestega rääkima,” ütleb Hansson. Ettekandeid teemal “Olukorrast riigis” tuleb tal pidada palju. “Ametlikult teen seda parlamendis ühe korra aastas, aga sellistel konverentsidel käimist tuleb ette kuus-seitse korda aastas. Ametis oldud aja jooksul kokku siis poolsada korda,” nentis ta.

Kas sellist tunnet ei ole tekkinud, et teile on jäetud tänamatu oraakli roll, kus teie hoiatate, ütleme, kiire palgatõusu eest, millele kõik kaasa noogutavad, aga midagi teha ei saa?

Eks meie roll ongi luua tausta, aidata ettevõtjatel, kodumajapidamistel või valitsusel ümberringi toimuvat mõista, hinnata trende ja nende jätkusuutlikkust. Kui meie tegevuse tulemusena saab keegi endale seada realistlikumad prognoosid, siis äkki on tal ka vähem ootamatusi.

Mis palkadesse puutub, siis loomulikult ma arvan, et meie kõigi eesmärk on palkade võimalikult kiire kasv, aga rõhk on siin sõnal „võimalikult“. Peaksime vältima kümne aasta tagust olukorda, kui palgad tõusid 20% aastas, millele järgnes langus. See protsess võiks olla sujuvam ja stabiilsem. Eesti alustab madalamast positsioonist ja selle tõttu võivad meie palgad tõusta kiiremini kui Soomes.

Lihtsalt tahaks vältida olukorda, kus valitsus sellises olukorras stimuleerib juba kiiresti arenevat majandust ja teeb karuteene ettevõtetele, kes peavad turukonjunktuuri järgima, mida valitsus siis oma tegevusega kunstlikult mõjutab ja seda negatiivses suunas.

Miks sisendite hinnatõus, see tähendab palgad, ja rahapoliitika ei toonud Eestis kaasa suuremat ettevõtetesse investeerimist, kas investeeringute vähesuse tõttu on Eesti midagi püsivalt kaotanud?

Tegureid oli mitu, esiteks ebakindlus, mida oli näha ka laiemalt kogu Euroopas, siis meie peamiste kaubanduspartnerite käekäik, sest Soomel ja Venemaal väga hästi ei läinud. Sellistes tingimustes oli tulevik ebaselge ja ettevõtete poolt täiesti ratsionaalne otsus investeeringutega pidurit tõmmata ja oodata, kuidas asjad arenevad. Tootmise lühiajaliseks suurendamiseks kaasati täiendavat tööjõudu, mis ka siis tööturu pingeid suurendas.

Teine tegur, mis investeeringuid tagasi hoidis, oli kindlasti valitsuse üsna tsükliline roll. Niinimetatud eurorahade kasutamine oli ühel või teisel põhjusel alguses aeglane ja alles nüüd hiljuti on see kasvanud ja kindlasti ka majanduse arengut toetanud.

Kas Eestis on praegu mõni haavatav sektor, mis finantsvõimendusest nii palju sõltub, et väline šokk seda mõjutada võiks? Või kui hästi Eesti majandus ühele suuremale šokile üldse reageerida võiks?

Kindlasti on mingi osa ärikinnisvaraturust, mida on hästi palju võõrvahenditega finantseeritud, aga kogu haavatavuse aste on Eestis palju madalam kui kümme aastat tagasi, mil kõik oli laenuraha peale üles ehitatud. Majandus on praegu palju tugevamal vundamendil ja omavahendite osakaal majanduses suurem. Seda nii peredel kui ka ettevõtetel. Praegu me olulist kinnisvarabuumi ei karda ja kinnisvaraturul toimuv on pigem jätkusuutlik. Tasakaalustamatust leiab majanduses praegu pigem tööturul.

Kogu Euroopa või euro mastaabis on Eesti majandus küllalt paindlik, tööturg on võrdlemisi paindlik ning tekkinud on puhvrid, mis aitavad võimalikke šokke üle elada.

Vastupanuvõimet vähendab jälle see, et meie kasvupotentsiaal on madalam kui kümme aastat tagasi. Oleme vahepeal saanud rikkamaks ja mida rikkam riik on, seda keerulisem on edasi kasvada. Kümme aastat tagasi me taastusime väga kiiresti, eriti kui võrrelda teiste euroala riikidega, nagu Kreeka. Kui kasvupotentsiaal on väike, siis tuleb hakata majandussurutise tingimustes kohanema teistmoodi, mõned näitajad, nagu palgad, peavad siis ikkagi miinusse minema.

Räägime Frankfurdist ka. Teadsite kindlasti üsna hästi, et tuleb hakata pidevalt Euroopa Keskpanga nõukogus käima, aga kuidas see töö on tegelikult välja näinud? Olete lendamisest väsinud ka?

Lendamisest väsinud, jah, aga ega see lend ei ole pikem kui Tartu bussisõit, kahe ja poole tunniga oled kohal, hommikul vara lahkud ja õhtul hilja tuled tagasi. Seda reisimist Frankfurdi vahel on vähemalt kakskümmend korda aastas, nii et võib öelda, et seal on juba käidud mingi 120 või 130 korda ja see on väga tähtis osa meie tööst keskpangas. Me oleme võib-olla liiga harjunud selle teadmisega, aga tegelikult on suur privileeg see, et me oleme seal sama laua taga ja saame Euroopa käekäigule kaasa aidata.

Kui kaua üheks rutiinseks nõukogu istungiks ettevalmistamine kodus aega võtab?

Eesti Pangas on väga korralikud ja tublid kolleegid, kes aitavad erinevaid taustadokumente koostada. Kuigi ma arvan, et see on selline töö, kus on väga raske hakkama saada, kui lähed, näpus paber, mille keegi teine on ette valmistanud, ja üritad siis seda ette lugeda. Sellega väga kaugele ei jõua, tegelikult tuleb väga paljude teemadega end pidevalt kursis hoida, et oleks võimalik laua taga teemades orienteeruda ja spontaanselt midagi kasulikku välja ka pakkuda.

Keskpanga töö võib tunduda üsna fokuseeritud ja kitsas tegevus, aga tegelikult ulatuvad teemad rahapoliitikast finantssektori, sularaha ja statistikani välja. Tegelikult seda ettevalmistustööd on päris palju.

Aga lõpuks seal laua taga, kas seal võrreldakse argumente, mida võib-olla kaalutakse liikmesriigi keskpanga suurusega, või on esmakohal ikkagi keskpanga suurus, mida kaalutakse esitaja argumendiga?

Mina isiklikult arvan, et kõige rohkem loeb see indiviid, kes seal laua taga on. Üks asi on nõukogu, aga teine, et selles süsteemis töötavad kolleegid, nii et isegi väikesest riigist tulles on võimalik suurt rolli mängida. Kui olla konstruktiivne, pakkuda tehniliselt ka midagi, siis võetakse ikkagi kuulda.

Võib-olla tagaplaanil mõeldakse sellele ka, mis riigist keegi tuleb, selge see. Aga kui vaadata, kui kõrgetel kohtadel on nii-öelda väikeriikide esindajad, siis ei ole see iseenesest mingisugune takistus.

Milline eesistuja või keskpanga president on olnud Mario Draghi, kuidas iseloomustate tema läbirääkimisviisi?

Ta on olnud president väga keerulisel ajal, kui on tulnud pidevalt leida uusi lahendusi, küllap seda kõike hinnatakse alles hiljem, kui kogu tsükkel on läbitud. Tal on olnud julgust võtta ette ebatraditsioonilisi samme olukordades, mis olid täiesti harjumatud. Mõelnud innovaatiliselt, mis ei ole kindlasti olnud halb.

Teiseks on ta suurepärane kommunikeerija.

Kui lihtsalt nõukogus üldse konsensuseni jõutakse, on seal üldse suur arvamuste erinevus?

No ma arvan, et nõukogu liikmete ettepanekud ei ole olnud nii erinevad, kui mõned tahaksid näha. Mõeldakse või kirjeldatakse seda erinevust rohkem väljastpoolt, tegelikult on ikka kõik väga sarnase asja eest väljas.

Inimesed tulevad muidugi erineva ajaloolise või ka intellektuaalse traditsiooni taustaga, nii et mingid erinevused jäävad. Aga kui vaatame ka teisi keskpanku, siis juhtub väga tihti, kus nende otsuste juures on märgitud, et kuus versus kolm või kümme poolt kaks vastu.

Aga näiteks Riias, kui meil oli päris oluline istung juunikuus [kui keskpank otsustas varaostuprogrammi septembrist vähendada – toim] siis seal jõudsime kenasti üksmeelele, äkki lihtsalt osati leida selline pakett, mis pakkus igaühele midagi olulist.

Kas nii eriilmelises piirkonnas nagu euroala saab üldse ühist rahapoliitikat teha?

Eestis oleme kindlasti sellega harjunud, enne eurot oli 19 aastat fikseeritud kurss, kõigepealt Saksa marga, siis euroga. Kas parem on fikseeritud kurss, rahaliit või mingi paindlikum variant, see on vast majandusteaduse kõige vanem küsimus üldse ja ühtset vastust pole leitud. Ühelgi režiimil igas olukorras eelist ei ole.

Euroopas muidugi näeme, et majandustsüklid eri riikides ei ole sünkroonsed ning mõnes piirkonnas võib-olla kuumeneb üle, sellal kui teises piirkonnas on jahtumine. Aga olukord, kus praegusel euroalal oleks 19 eri valuutat, kuidas me seda ette kujutame?

Ega liikmesriigid isegi ole monoliitsed, isegi Eestis võime näha, et on näiteks Tallinn, kus võime mõelda, kas midagi kuumeneb üle, sellal kui mõnes teises piirkonnas vaadatakse otsa ja küsitakse: „Kus see ülekuumenemine on siis?“

Kui Eesti majandustsükkel ei ole sünkroonis ülejäänud Euroopaga, siis mis kasu meile sellest rahapoliitikast on?

Muidugi investeeringud, investor ei taha enne Lätti või Leetu investeerimist mõelda, on seal nüüd litt või latt, kuidas kursid kujunevad. Nii et investeeringud, parem turgude integreerumine, kõrgem efektiivsus, vähem teenustasusid. See on nagu abieluga, kui sa tahad abielus olla, teed seda hea meelega ja leiad enda jaoks seal eelised, siis pead ka leppima kogu paketiga.

Kas euro on ühtedele liiga tugev ja teistele liiga nõrk? Kas see pidurdab eksporti või majanduskasvu mingites piirkondades?

Võib-olla mõnele piirkonnale on kurss praegu liiga nõrk ja teisele liiga tugev, kui seda tahta sellest nurgast vaadata. Keskpangad meil otseselt valuutakurssi ei sihi, inflatsioon seda kaudselt kindlasti mõjutab, aga laiemas pildis võib öelda, et Euroopa on praegu konkurentsivõimeline, meil on kaubanduse ülejääk. See võiks ühelt poolt kurssi tõsta, teisalt on inflatsioon väiksem, kui soovime, mis räägib jälle nõrgema kursi poolt, nii et erinevad argumendid tõmbavad eri suundadesse.

Aga kas pärast pikka madala inflatsiooni perioodi tuleks meil ümber mõelda see, kuidas me inflatsioonist mõtleme?

Me ei ole veel seal, kus peaksime raamatu kõrvale panema ja inflatsiooni kohta uue kirjutama. Peame mõistma, et on toimunud protsessid, mis dünaamikat mõjutavad, ja need protsessid on globaalsed. Globaliseerumise, turgude avanemise käigus on arenenud turgude hinnasurvet vähendanud sama asi, mis meil aitas tõsta palkasid. Lääne-Euroopa palku hoidis see tagasi ja meie töövõtjad sellest võitsid. Kindlasti vähendas liikmesriikide eelarvepoliitika hinnasurvet, eelarved on olnud väga konservatiivsed. Nii et faktoreid, mis inflatsiooni on mõjutanud, on olnud palju, rääkimata nafta hinnast.

Oleks odavam nafta üldse toonud mingi deflatsiooni? Sisendhindade langus võiks ju, vastupidi, majandusele meeldida?

Ühe kodaniku või ettevõtja jaoks on see kindlasti hea, kui nafta hind on madal. Samamoodi riigile, mis energiat impordib. Aga majanduses tervikuna, kui nägime, et kolm aastat oli hinnakasv väga madal, siis me kardame, et tekib pessimism tuleviku suhtes. Siis tulime lagedale veidi agressiivsema rahapoliitikaga.

Mis oli kõige murdelisem teie senise ametiaja jooksul, mis pani teid seniseid majandustõdesid ümber mõtlema?

Ilmselt kõige suurem muutus oli ikkagi negatiivseks läinud intressimäärad. See tundus kunagi kindlasti võimatuna, õpikutes räägitakse ikka, et rahaga peaks saama teenida, aga nüüd on olukord, kus passiva pool teenib, aga aktiva pool, sellele tuleb juurde maksta. Alguses oli harjumatu, nüüd oleme juba harjunud ja äkki leidnud ajutise tasakaalupunkti.

Kas ei ole karta, et intresside selline vähenemine muudab lõplikult midagi säästmisharjumustes?

Lühiajaliselt oli see kogu meie poliitika mõte, et stimuleerida majandust ja panna säästmise asemel investeerima või tarbima. Aga kartus, millest räägite, puudutab seda, kui selline olukord jääb pikemaks püsima, muutub uueks normaalsuseks, siis muidugi, raha teenimiseks tuleb teha riskantsemaid investeeringuid ja siis võib tekkida mullistusi. Praegu me mullistusi ei näe, aga kui riskid kasvavad, eks siis ka rahapoliitika peab normaliseeruma.

Kui suur on keskpankade mõju teie hinnangul üldse olnud kriisijärgsele taastumisele?

See on natuke empiiriline küsimus. Analüüse on muidugi tehtud, aga ma arvan, et natukene kaugemas tulevikus saadakse täpsemad vastused selle kohta. Üks, mis on mõjutanud, on kindlasti negatiivsed intressimäärad, sest need ei oleks saanud ilma keskpanga tegevuseta sündida. Kuidas me sellesse suhtume, on iseasi.

Kui kauaks need kaks koma midagi triljonit eurot üldse üles jäävad? Kas need kogutakse mingi hetk uuesti kokku või hajub üleüldise majandusarengu käigus?

Seda otsust veel ei ole, rahapoliitikat on kõvasti normaliseeritud küll, tipus osteti 80 miljardi euro eest kuus võlakirju, nüüd lubasime, et oktoobrist läheb 15 miljardi peale. Praegu reinvesteeritakse, mis tähendab, et bilansimaht säilib. Mis keskpanga bilansimahust edaspidi saab, seda arutatakse samm-sammult.

Aga kuhu see raha läks, mida keskpangad trükkisid? Kui suur osa oli sellel näiteks suurte keskuste nagu San Francisco, Londoni, New Yorgi kinnisvarahindade buumis?

Ühe linna kinnisvarahindade ja rahapoliitika vahel seos võib-olla on, aga seal on mingid teised tegurid mängus. Ka Tallinnas või Stockholmis, võime öelda, et hinnad kasvavad kiiresti, aga lihtsalt inimesed kolivad linnadesse. Teisalt, kui kõik otsivad tootlust ja klassikalised intressitooted seda ei paku, siis võib öelda, et küllap otsitakse võimalusi kinnisvaras või infrastruktuuris üldiselt.

Kas odav raha läks aktsiaturgudele?

Kindlasti mõjutas aktsiaturge, aga ma arvan, et see on positiivne. Euroopa finantssektor on olnud väga panganduskeskne ja kui me väljume sellest tsüklist mitmekesisema finantssektoriga, kus aktsiatel on suurem roll, siis see oleks positiivne.

Kas Euroopa aitas kaasa sellele, et Türgis tekkis buum, mis praegu on lõpule jõudmas?

Ma Türgi juhtumit isiklikult ei ole vaadanud, kindlasti on seal riigisisesed tegurid ka, aga kindlasti kandub arenenud riikide rahapoliitika mujale maailma. Kui Ameerika ja Euroopa intressimäärad on madalad, siis küllap Tšiilis, Türgis või Indias võetakse laene rohkem ja see muudab nad haavatavamaks. Me ei saa mõelda, et me oleme saar, et kui teeme midagi Euroopas, siis teisi see ei mõjuta.

Kas seda ei ole karta, et Euroopast areneva majandusega riikidesse liikunud raha põhjustab ohtu meie enda pangandussektorile?

Ma olen kindel, et seda jälgitakse suure hoolega, mõned pangad on kindlasti Türgi majandusega seotud ja need võetakse täiendava luubi alla. Keskmine Euroopa pank Türgi majandusest ei sõltu.

Türgi-taolises riigis võib sisemine tasakaalustamatus äkiliselt muutusi põhjustada mingi välise šoki tõttu, nagu praegu oli selleks teade USA tollide kohta. Kui suur oht maailma käekäigule see on, et karistustollid on muutunud igapäevaseks poliitiliseks abinõuks?

Paari aasta eest poleks oodanud seda, kuhu oleme nüüd sattunud näiteks kaubanduses. See retoorika on ausalt öeldes muret tekitav, iseküsimus, kas retoorika kandub ka poliitikasse üle. Praegu on juba näha, et valmidus agressiivseks protektsionismiks on olemas.

Me oleme päris kaugel sellest maailmast, kus midagi toodeti algusest lõpuni ühes riigis, seepärast ongi ohtlik, kui keegi hakkab seda lõhkuma.

Eesti majanduse kohta olen ma öelnud, et ebamäärasust tekitab näiteks maksupoliitika kiire muutmine, aga samamoodi tuleb ebamäärasust välisturgudelt seoses protektsionismiga.

Te olete öelnud, et parempopulism ei ole Euroopas midagi uut, aga kas te ei arva, et varade inflatsioon, millest seoses lõdva rahapoliitikaga on räägitud, võiks populismi veelgi tagant õhutada?

Ilma sellise poliitikata oleks äkki tööpuudus aeglasemalt kahanenud. Lõpuks võib inimesele olla olulisem see, kas tal on töö, kui see, mis hinnaga on vara. Väiksem tööpuudus, ma arvan, on hoidnud ära teisi probleeme inimestel, kes on kõige haavatavamad. Teisalt tuleks vaadata, et ilma sellise rahapoliitikata oleks pankadel olnud rohkem halbu laene. Või milline mõju oleks olnud kallimal rahal.

Euroopa Keskpank on rõhutanud struktuurireformide vajadust. Nende kõrvalmõju kipub samamoodi vähendama inimeste kindlustunnet tuleviku ees.

Ma mõistan seda reaktsiooni küll, võib olla esimesed paar aastat lähevad asjad aina hullemaks, üle mitme aasta pikkuse horisondi muudavad seevastu paremaks. Euroopas on tööturgu kindlasti kõige rohkem reformitud ja selle tõttu on loomulik tööpuuduse määr ka vähenenud.

Meil oli 25 aastat tagasi võib-olla selline olukord, kui Eestis alustati reformidega ja inimesed vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid, et täielik katastroof. Kannatust on siis vaja tuleviku suhtes ja loomulikult tuleb kõiki asjaolusid reformide ajal väga hästi kommunikeerida.

Euroopas võivad päris mitme riigi kodanikud öelda, et kümme aastat on kannatust olnud, aitab küll.

Sellepärast peabki reforme tegema kiiresti. Balti riikide kogemus näitas, et kaks aastat oli kriis valus, aga siis saadi tõusuteele, enne kui inimesed reformist ära väsisid. Seal, kus reformidega on venitatud, on loomulik, et inimesed väsivad. Kreekas tundus väga pikka aega, et langusel lõppu ei ole, aga nüüd on majandusnäitajad paremad ja äkki ikkagi põhi jõudis kätte.

Mida tulevikult oodata, et Euroopa Liidu liikmesriikide majandustsüklid oleksid ühtlasemad? Kas tuleb suurem integreerumine ka?

Ma arvan, et vaja on manööverdamisruumi eelkõige liikmesriikide tasandil, eelarvepoliitikas. Kui meil on ühine rahapoliitika, siis fiskaalpoliitika igas liikmesriigis peaks andma rohkem võimalusi. Nagu ka Eesti kontekstis, kus praegu võiks natuke pidurit tõmmata. Teisalt on paljudes riikides fiskaalstiimulite nii-öelda laskemoon juba ära kasutatud. Aga Euroopa Liidu keskse eelarve peale ei tasu minu hinnangul lootma jääda. Ei usu, et see saaks olla nii suur, et liikmesriikide näitajaid sellega mõjutada saaks.

Loodan, et teie viimase ametiaasta jooksul enam ühtegi kriisi ei tule. Olete mõelnud ka, millises sektoris või riigis pärast keskpanga presidendi kohta end leiate?

Peaksin kindlasti rohkem mõtlema, ega seda aega enam nii palju ei ole. Kahju jah, aga seadus on seadus, seda peab austama. Avalikkuses on räägitud küll, et võiksin midagi teha Frankfurdis või mujal, aga mina olen oma elus elanud üheksas linnas ja seitsmes riigis, nii et kaheksandat riiki ja kümnendat linna ma ei otsi. Mulle Eestis meeldib, siin on ainus asi, et aasta ei tohi ma töötada finantssektoris. Nii et tõenäoliselt otsin uusi väljakutseid Eestis.

On tagasivaates need kuus-seitse aastat osutunud pikemaks ajaks, kui te algul arvasite?

Nüüd juba tundub, et oli hästi lühike aeg, mõni aasta võiks isegi veel teha, igavesti mitte, aga paar aastat võiks veel kesta see. Aeg on väga kiiresti läinud, jumal tänatud, Eestis oli see periood mingis mõttes õnnelik, kriisivaba aeg. Aga Euroopa tasandil päris keeruline periood ja oli erakordne võimalus olla selle laua taga, kus keskpank uuemaid ja innovaatilisi lahendusi välja pakkuda sai.

Poliitikasse ei ole kutsutud?

Kunagi võib mõelda selle peale, aga praegu ei ole see väga realistlik.

Aga teie järeltulijale Eesti Pangas on kiri valmis kirjutatud?

Eh, ei ole, ma arvan, et äkki saame ikkagi suusõnaliselt kõik üle antud.