250 miljardit rohelist raha otsib igal aastal uusi investeerimisobjekte, ka Eestist

Usin märkis, et hea uudis on see, et üha enam väheneb energeetika domineerimine selles vallas ja rahastust saavate valdkondade mitmekesisus suureneb: kinnisvara (energiatõhusus), transport (elektri- ja hübriidtransport ja seotud taristu), isegi IKT. Ajalooliselt on pidevalt esindatud olnud vee- ja prügimajandus ning rääkimata tööstusest: erinevad filtrid ja reostusvastased süsteemid.

Teada on, et Eesti firmad finantseerivad oma investeeringuid peamiselt laenurahaga. Usin analüüsis ka ettekande tarbeks viimase aja uudiste pealkirju ja sealt joonistus selgelt välja, et tänu skandaalidele ja muutustele pangandus on täna firmadel pangast mõnevõrra raskem ja kallim investeeringuteks laenuraha saada ning heaks alternatiiviks saavad siin olla võlakirjad, sh rohelised võlakirjad.

See on suhteliselt uus nähtus. Need loodi 2007/08 aastate paiku. Esimesed ettevõtted andsid need välja 2013. aastal, ehk alles viis aastat tagasi. Roheliste võlakirjade areng selle viie aasta jooksul on olnud muljetavaldav. Kiire areng tingib omakorda roheliste võlakirjade reguleerimise vajaduse. Vabatahtlikkuse alusel rakendatavad põhimõtted on kehtivad alates 2014. aastast, kuid tulevikku vaadates on regulatsiooni vajadus suurem. Seetõttu on Euroopa Komisjon hakanud välja töötama vastavat regulatsiooni ning samuti on käimas vastavasisulise ISO-standardi väljatöötamine. Kui positiivne keskkonna aspekt kõrvale jätta, siis roheliste võlakirjade väljaandmise protsess ei erine kuigi tavapärastest võlakirjadest.

Üle poole rohelistest võlakirjadest on välja antud Euroopas, järgneb Hiina ja USA. Roheliste võlakirjade kiirele arengule andis tõuke Pariisi kliimalepe, mis on Euroopas suurendanud oluliselt nõudlust keskkonnasõbralike investeeringute järele. Mitmed investorid ja fondid on endale seadunud põhikirjalised eesmärgid, investeerida teatud hulk rahalisi vahendeid keskkonnasäästu taotletavatesse projektidesse. Tulemuseks on olukord, kus raha selliste projektide tarbeks on rohkem kui sobilikke projekte, nõudlus uute projektide järgi on suur, nagu seda on ka roheliste võlakirjade ülemärkimine.

Teise olulise kasvu soodustajana on võlakirjade keskmine periood kahanemas 10 aasta pealt viieni ning keskmiste emissioonimahtude vähenemine. Keskmine rohelise võlakirja mediaanmaht on 150 miljonit eurot.

Kui võrdleme rohelisi võlakirju tavaliste võlakirjadega, siis on roheliste võlakirjade intress kuni ühe protsendipunkti võrra madalam. Vaatamata madalamale intressile on nõudlus ja huvi nende vastu suur. Lisaks rahalisele kokkuhoiule võidavad roheliste võlakirjade väljaandjad parema kuvandi kui keskkonnast hoolivad ettevõtted. Samuti annab roheliste võlakirjade kasutamine võimaluse ligipääsuks hoopis teistsugustele ja uutele investoritele.

Nii Läti kui ka Leedu riiklik energiafirma on juba andnud välja oma rohelised võlakirjad, millest saadud hinnanguline rahaline sääst neile oli vahemikus 4-7 mln eurot, sääst tekkis eelkõike madalamatelt intressidelt. Igakord ei ole vajagi ettevõtte tavalisi võlakirju rohelistega asendada. Rahalist võitu on võimalik saavutada ka roheliste võlakirjade refinantseerimisega nagu näitab Lietuvos Energija näide.

Lisaks rohelistele võlakirjadele on täna maailmas olemas ka sotsiaalsed, sinised ja jätkusuutlikkuse võlakirjad. Deloitte ülemaailmne uuring näitas, et milleeniumipõlvkonna inimesed eelistavad töötamist vastutustundlikes ettevõtetes kõikidele muudele hüvedele. Tegemist on ülemaailmse trendiga, mida ei saa tagasi pöörata. Võimalik, et loetud aastate pärast on keskkonnaalane, sotsiaalne hoolimine põhiline mõõdik, millega hinnatakse ettevõtte edukust ja mis määravad ettevõtete väärtuse miljonites või miljardites eurodes.