Autor: Marianne Lõhmus • 11. aprill 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Riigi konkurentsivõime on iga eesti ettevõtte ja inimese teha, sest need valikud mida me iga päev teeme mõjutavad meie enda ja meie ettevõtete konkurentsivõimet ja mis kõige olulisem meie riigi pikaajalist konkurentsivõimet. Pikaajaliseks loeme me plaani 20-25 aastat, mis tähendab, et me vaid aimame ehk ennustame kohvipaksu pealt. Konkurentsivõime on iseenesest hakkama saamine, kuidas me saame hakkama selles keskkonnas, kus me konkureerime või tegutseme.

Eesti peamised eesmärgid EE2020 on kirja pandud järgnevalt:

•Eesti eesmärgiks on tõsta tootlikkust hõivatu kohta Euroopa Liidu keskmisega võrreldes 2015. aastaks 73%ni ning 2020. aastaks 80%ni.

•Eesti eesmärgiks on tõsta tööhõive määra 20-64 aastaste seas 2015. aastaks 72%ni ning 2020. aastaks 76%ni.

Täna tagasi vaadates saame öelda, et tootlikkusel ei ole hästi läinud. Põhjuseid on ilmselt mitmeid, prognoosid olid liiga optimistlikud, ilmselt ei töötanud see poliitika ning pole tehtud radikaalseid samme nähes, et eesmärk ei täitu. Tööhõive eesmärgiga on lood oluliselt paremad, see on täidetud ning ületatud juba paar aastat tagasi, hõive on selles grupis 79%.

Vaadates veel EE2020 plaani, on mõõdikuid palju ning enamjaolt reformid vilja kandnud ning liigutakse positiivses graafikus. Üks, mille ebaõnnestumine, mille Henry siiski veel välja tõi on suhtelise vaesuse on kasv – rikkad saavad kiiremini rikkamaks, kui vaesed neile järgi jõuda suudavad. Suhtelise vaesuse määra eesmärk oli 15%, hoolimata stardipositsioonist 17,5% on tegelik seis 22,6 protsenti. See on selge, aastaks 2020 seatud plaan ei täitu.

Mis edasi saab?

Varasem konkurentsivõime kava lõppeb aastal 2020 ning ühtlasi ka eurorahade periood. Eelmise aasta märtsis algas strateegia „Eesti 2035“ koostamine, seda veavad riigikantselei ja rahandusministeerium. Uue strateegia eesmärk on suunata meie pikaajalist arengut. Missugused on meie peamised probleemid, võimalused – missuguseid sihte seada ning kuidas neid rahastada?

Mitmetes valdkondades ei ole muutusi võimalik ellu viia 4 aastase valitsusperioodiga, plaanid ja investeeringud tehakse pikaajalisemad. Kattago nimetab „Eesti 2035“ täitevvõimu katusstrateegiaks, mille järgi ministeeriumid oma arengustrateegiaid koostama hakkavad. Küsimuse peale kuidas kindlustada seda, et poliitikud kõike ära ei riku, jääb tal vaid loota, et need strateegilised sihid peavad ajas vastu. Tõdeb ta siiski, et täpsemad plaanid, kuidas need reformid ellu viiakse, on poliitikute arenguruum ja otsustusmaa.

Strateegia koostamine sai alguse arvamusfestivalil 2018 ning tänaseks on kaardistatud peamised probleemid ja strateegilised sihid. Strateegia esimesel kujul peaks kokku saama 2019 aasta jooksul ning kinnituse saama 2020 aastal.

Kas andmete jagamine on globaalses konkurentsivõimes eeliseks?

Üheks suurimaks ja olulisemaks globaalseks trendiks, millest konkurentsivõime sõltub, peab Kattago tehnoloogiliste muutuste intervalli kiirenemist. See toob kaasa olulisi muutuseid äri- ja elustiili mudelitesse. Inimesed ja arvutid on aina rohkem ühenduses, tehisintellekt areneb meeletu kiirusega. Kas me oleme selleks valmis? Kas me soovime jagada oma andmeid ning minna kaasa selle arenguga? Globaalsete trendide puhul on oluline on meelde jätta ja mõelda sellele, missuguseid valikuid need seavad meile riigina ja ettevõtetena. Henry toob välja, et me võime küll rände teemasid ignoreerida, kuid see ei päästa meid rändest tulevikus. Mida rohkem me globaalsete trendidega arvestame, nii riigi kui ettevõtjana, seda suurem on meie konkurentsivõime tulevikus.

Pikemalt saab ettekannet lugeda erilehest "Pärnu Finantskonverents 2019", mis ilmub 16. aprillil Äripäeva tellijatele.