Kohalike omavalitsuste finantstervis on hea

Omavalitsuste finantstegevuse järgimiseks ja suunamiseks on alates 2012. aastast seaduses³ kehtestatud netovõlakoormuse ülempiiri ja põhitegevuse tulemi tasakaalu (jooksvad kulud ei tohi ületada jooksvaid tulusid) reeglid. Rahandusministeerium jälgib pidevalt neist kinnipidamist ning sekkub vajadusel.

Põhitegevuse tulem on põhitegevuse tulude (maksud, riigilt saadud toetused jooksvateks kuludeks, omatulu teenuste osutamise eest) ja põhitegevuse kulude (tegevuskulud ja antud toetused) vahe. Investeeringuid põhitegevuse kulude all ei arvestata. Reegel tähendab, et jooksvateks tegevusteks ei tohi rohkem kulutada, kui laekub eelarveaastal maksusid, toetusi ja muud omatulu. Piirang on vajalik, et vältida omavalitsustel n-ö üle jõu elamist, finantseerimaks nt laenurahaga palkade ja toetuste maksmist ning hoonete ülalpidamiskulusid. Jooksvate kulude katteks laenu võtmine võib omavalitsuse viia finantsraskustesse.

Võrreldes 2012. aastaga on 2018. aastal omavalitsuste põhitegevuse tulem kahekordistunud. Põhitegevuse tulemi suurus absoluutsummana ei näita omavalitsuse tegelikku finantsseisu ning vajalik on kasutada suhtarvu, et mõista, kui suure osa moodustab jooksvatest tegevustest ülejääv raha omavalitsuse kogutulust. Selleks mõõdikuks kasutatakse põhitegevuse tulemi (jooksvate tulude ja kulude vahe) suhet põhitegevuse tuludesse. Mida suurem see on, seda rohkem suudab omavalitsus jooksvate tulude arvelt finantseerida investeeringuid, maksta tagasi laene ja intresse või suurendada reserve. 2018. aastal on põhitegevuse tulemi suhe põhitegevuse tuludes 14%, võrreldes 2012. aasta 9%-ga. See näitab, et omavalitsuste võimekus on sellel perioodil märkimisväärselt suurenenud.

Netovõlakoormuse (võlakohustused⁴ miinus vabad kasutamata vahendid⁵) ülempiir jääb vahemikku 60–100%, sõltudes omavalitsuse finantsvõimekusest. Mida suurem on põhitegevuse tulem, seda rohkem suudetakse jooksvate tulude arvelt teha nt investeeringuid või tagasi maksta laenusid, seda suurem võib olla omavalitsuse individuaalne netovõlakoormuse ülempiir. Samas ei ole lubatud ühelgi omavalitsusel võtta laenusid üle põhitegevuse tulude⁶ mahu. Selline piir on vajalik, sest liiga suur võlakoormus tähendab, et üha rohkem raha kulub laenude tagasimaksmiseks ja intresside tasumiseks. See omakorda võib halvendada omavalitsuse võimet pakkuda inimestele avalikke teenuseid, eriti majanduslanguse aastatel. Vähem võimekatel omavalitsustel on lubatud laenu võtta kuni 60% põhitegevuse tuludest.

Alates 2014. aastast on omavalitsuste keskmine netovõlakoormus olnud langevas trendis, vähenedes 2018. aastaks 39%-lt 28%-le. See tähendab, et suurenenud põhitegevuse tulemi arvelt on tekkinud võimekus katta suurem osa tehtavatest investeeringutest. Laenuvahendeid kaasatakse vaid juhul, kui omavahenditest ei piisa.

Netovõlakoormuse keskmine ülempiir on tõusnud 60%-lt 2012. aastal 85%-le 2018. aastal. Ülempiiri suurenemine peegeldab oluliselt omavalitsuste paranenud finantsvõimekust. Praegu võiksid umbes ¾ omavalitsustest laenu võtta rohkem kui 60% põhitegevuse tuludest. Samas näitavad andmed, et omavalitsused ei ole asunud seda täiendavat laenuvõtmise potentsiaali kasutama.

2018. aasta seisuga ei olnud ühtegi omavalitsust, kelle netovõlakoormus oleks olnud üle lubatud piiri. Samuti ei olnud ühtegi omavalitsust, kelle põhitegevuse tulem oleks olnud negatiivne.

Netovõlakoormuse ülempiiri ja põhitegevuse tulemi tasakaalu nõude rikkumisel kaks aastast järjest käivitub korrigeerimismenetlus, mille lõpuks peab omavalitsus näitajad viima kooskõlla seaduse nõuetega. Kui 2014. aastal algatati korrigeerimismenetlus 6 omavalitsusega (Loksa linn, Paide linn, Keila linn, Vändra alev, Mõniste ja Viimsi vald), siis neist viiega lõpetati menetlus juba 2015. aastal. Menetlusse jäi vaid Loksa linn, kes pärast nelja aastast korrigeerimismenetlust jõudis 2018. aasta lõpuks piirmäära sisse. Aastatel 2015–2018 ei olnud vaja algatada ühtegi uut menetlust.