Finantseerimisasutused pakuvad ettevõtetele raharingluse elavdamiseks faktooringut. See on majandustegevuse rahastamise viis, mille korral krediitmüügist tekkinud nõuded ostjate vastu, mille laekumistähtaeg ei ole veel saabunud, müüakse kolmandale tehinguosalisele – finantseerimisasutusele ehk faktoorile.

- TÜ lektor Juta Tikk selgitab faktooringut
- Foto: Meeli Küttim
Ettevõttele laekub faktoorilt nõuete müügist raha, mida ta saab kasutada oma edasises tegevuses. Faktooritakse ainult rahalisi nõudeid. Selliseid nõudeid, mis on rahaliselt hinnatavad, ei saa faktoorida. Faktooring erinebki laenust osaliste arvu poolest. Laenutehingusse on kaasatud kaks osapoolt, riigisisese faktooringu osalisi on kolm: kauba või teenuse müüja, ostja (deebitor ehk faktooringuvõlgnik) ja faktoor. Ekspordifaktooringu korral on osalisi neli. Müüja on eksportiv ettevõte ja ostjad asuvad välismaal. Tehingus on omavahel seotud kauba müüja, ostja, eksportfaktoor ja importfaktoor. Ekspordifaktooringut nimetatakse ka kahe faktooriga süsteemiks.
Seotud lood
Eestlaste liikuvus on viimaste aastakümnetega märgatavalt kasvanud – töö-, õppimis- ja elukohamuutused üle riigipiiride on muutunud tavapäraseks. Kuid mis juhtub siis, kui inimene on elanud mitmes riigis ja jätnud vara laiali üle maailma? Kuidas toimub pärimine, kui ühed pärijad elavad Eestis, teised Soomes ja kolmandad on jäljetult kadunud?