Finantseerimisasutused pakuvad ettevõtetele raharingluse elavdamiseks faktooringut. See on majandustegevuse rahastamise viis, mille korral krediitmüügist tekkinud nõuded ostjate vastu, mille laekumistähtaeg ei ole veel saabunud, müüakse kolmandale tehinguosalisele – finantseerimisasutusele ehk faktoorile.

- TÜ lektor Juta Tikk selgitab faktooringut
- Foto: Meeli Küttim
Ettevõttele laekub faktoorilt nõuete müügist raha, mida ta saab kasutada oma edasises tegevuses. Faktooritakse ainult rahalisi nõudeid. Selliseid nõudeid, mis on rahaliselt hinnatavad, ei saa faktoorida. Faktooring erinebki laenust osaliste arvu poolest. Laenutehingusse on kaasatud kaks osapoolt, riigisisese faktooringu osalisi on kolm: kauba või teenuse müüja, ostja (deebitor ehk faktooringuvõlgnik) ja faktoor. Ekspordifaktooringu korral on osalisi neli. Müüja on eksportiv ettevõte ja ostjad asuvad välismaal. Tehingus on omavahel seotud kauba müüja, ostja, eksportfaktoor ja importfaktoor. Ekspordifaktooringut nimetatakse ka kahe faktooriga süsteemiks.
Seotud lood
Paljude ettevõtete jaoks ei ole suurim väljakutse mitte müügi kasvatamine, vaid see, kuidas müük ja rahavood päriselt omavahel tööle panna. Käive võib ju kasvada, tellimusi jaguda, ent kontol valitseb siiski pidev pingeseis. Just siit saavad alguse otsused, mis määravad, kas kasv viib ettevõtte järgmisele tasemele või hoopis raskustesse. Milliseid samme saab juht astuda nüüd ja kohe, et müük ei töötaks ettevõtte enda vastu?