Finantseerimisasutused pakuvad ettevõtetele raharingluse elavdamiseks faktooringut. See on majandustegevuse rahastamise viis, mille korral krediitmüügist tekkinud nõuded ostjate vastu, mille laekumistähtaeg ei ole veel saabunud, müüakse kolmandale tehinguosalisele – finantseerimisasutusele ehk faktoorile.

- TÜ lektor Juta Tikk selgitab faktooringut
- Foto: Meeli Küttim
Ettevõttele laekub faktoorilt nõuete müügist raha, mida ta saab kasutada oma edasises tegevuses. Faktooritakse ainult rahalisi nõudeid. Selliseid nõudeid, mis on rahaliselt hinnatavad, ei saa faktoorida. Faktooring erinebki laenust osaliste arvu poolest. Laenutehingusse on kaasatud kaks osapoolt, riigisisese faktooringu osalisi on kolm: kauba või teenuse müüja, ostja (deebitor ehk faktooringuvõlgnik) ja faktoor. Ekspordifaktooringu korral on osalisi neli. Müüja on eksportiv ettevõte ja ostjad asuvad välismaal. Tehingus on omavahel seotud kauba müüja, ostja, eksportfaktoor ja importfaktoor. Ekspordifaktooringut nimetatakse ka kahe faktooriga süsteemiks.
Seotud lood
Möödunud aastal uuenesid rahvusvahelised standardid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis on aluseks ka Eesti raamatupidamise juhenditele. Peagi muutuvad ka siinsed reeglid. Suurim muudatus on seotud tagastatud kaupade kajastamisega.