Tsiviilkohtumenetluses peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või vähemalt osa sellest lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Võlavaidluste puhul on tavapärane, et kohus suunab pooli ennekõike kohtulikule kompromissile (s.o kohtunik ei tee sisulist otsust, vaid pooled jõuavad kompromissile, mis pannakse kirja ja mille kohtunik kinnitab kohtumäärusega). See tähendab seda, et kui võlausaldaja ei saavuta võlgnikuga kompromissi enne kohtusse pöördumist, peab ta kompromissi saavutamiseks läbirääkimisi pidama kohtus. Sellega kaasnevad täiendavad kulud juhul, kui võlausaldajat esindab kohtus lepinguline esindaja. Sellest tulenevalt on mõistlik ka vähese õnnestumise tõenäosuse korral panustada aega kohtueelsetesse läbirääkimistesse ja mõlemaid pooli rahuldava kompromissi saavutamisse.