Autor: Tõnu Mertsina • 12. juuni 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Üldiselt arvatakse, et neljanda tööstusrevolutsiooni (kus tehnoloogia ühendab erinevates riikides, tööstusharudes ja distsipliinides füüsilised, digitaalsed ja bioloogilised keskkonnad ja objektid) kasv ei ole mitte lineaarne, vaid eksponentsiaalne ehk aja möödudes aina kiirenev.

Columbia Ülikooli professori, Xavier Sala-i-Martini hinnangul kahekordistub robotite arv maailmas iga 5 aasta järel ning jõuab järgmiseks aastaks 400 tuhandeni (15 aastat tagasi kasutati maailmas tööstuses ja teenustesektoris 69 tuhandet robotit). Muidugi võib selline hinnang olla vaid ligikaudne, kuid kindel on see, et tehnoloogia muudab tulevikus tootmisprotsesse ja tööturgu oluliselt. Muidugi eeldab see ka muudatusi ettevõtete juhtimises ja organisatsioonikultuuris.

Maailma esimese kolmandiku hulgas

Riigi konkurentsivõime ja majanduskasv sõltuvad üha rohkem sellest, milline on ettevõtete tehnoloogiline valmisolek, kui keerukad on nende tootmisprotsessid ja teenused ning kui uuendusmeelsed nad on. Muuhulgas on konkurentsivõimet tarvis parandada selleks, et paremini sobituda kiiresti muutuvatesse globaalsetesse väärtusahelatesse.

Maailma konkurentsivõime raportis paikneb Eesti innovatsioonis ja ettevõtete tootmisprotsesside keerukuse astme järgi 138 riigi hulgas vastavalt 28. ja 44. kohal. Seega oleme maailmas esimese kolmandiku hulgas.

Samas on Eesti ettevõtted digitehnoloogia integreerituses Euroopas üsna mahajäänud – alles 20. kohal (võrdluseks, Leedu on kaheksas). Kui Taanis on ligikaudu pooled ettevõtted kõrge või väga kõrge digitaliseerituse astmega, siis Eestis vaid 20%.

Mitmes riigis on see osakaal veelgi madalam, kuid vaevalt on see meile lohutuseks, veel vähem innustuseks oma olukorda parandada. Küll aga peaksime arvestama, et ettevõtetes digitehnoloogia vähene kasutamine halvendab konkurentsivõimet. Investeeringud digitehnoloogiasse ja selle laialdasem kasutamine toob küll esmalt kaasa suuremad kulud, kuid pikemas vaates aitab see parandada ettevõtete tootlikkust.

Ühest küljest võib Eesti majanduse väike maht piirata uue tehnoloogia positiivset mõju majandusele. Teisest küljest stimuleerib Eesti ekspordile orienteeritus (eksport moodustab 80% SKPst ja 70% töötleva tööstuse käibest) innovatsiooni ja uude tehnoloogiasse investeeringuid, kuna eksportiv ettevõte peab rohkem kui kodumaine tulema toime konkurentsiga.

Kuigi Eesti ettevõtete hinnangul on nende konkurentsivõime viimase aasta jooksul välisturgudel, eriti Euroopa Liidus, paranenud, on veel vara hinnata, kui püsiv see võib olla. Paraku on riikidevahelises konkurentsis raske üle oma varju hüpata – ettevõtete konkurentsivõime on tugevalt seotud tulutasemetega ning sõltub sellest, kui suuri investeeringuid selle parandamiseks ettevõtted ja riik teha suudavad.

Automatiseerimine asendab üha rohkem inimeste tehtavaid töid

Uus tehnoloogia ja automatiseerimine suurendavad tootlikkust ning asendavad üha rohkem praegu inimeste poolt tehtavaid töid. Kui arvutite kasutamine on kaotanud rohkem kvalifitseeritud rutiinsemad tööülesanded, siis robotid asendavad mitmed inimeste kogemusi ja otsustusvõimet nõudvad ametikohad.

Lisaks kaovad või hajuvad neljanda tööstusrevolutsiooni käigus osade majandussektorite ja tegevusalade vahelised piirid, mis avab uusi võimalusi koostööks (näiteks Google’i isejuhitavate autode arendamine). Samas annab see võimaluse uute töökohtade loomiseks, kus riik peaks igati toeks olema. Kõrgtehnoloogilised ja muud suuremate tuludega töökohad tekitavad täiendavalt uusi töökohti.

Nendel ametikohtadel, mis täiendavad uut tehnoloogiat, kasvavad palgad kiiremini. Üldjuhul aga ei suurenda tehisintellekt ja robotid madala kvalifikatsiooniga töötajate tootlikkust, mis pidurdab viimaste palgakasvu. Seega sissetulekute ebavõrdsus ilmselt suureneb.

Eraldi teema on mitmed tööjõuintensiivsed teenused, mille nõudlus suureneb koos elanikkonna vananemise, rohkema vaba aja ja elatustaseme tõusuga. Elanikkonna vananemine ja elatustaseme tõus suurendavad nõudlust kvaliteetsema tervishoiu- ja hoolekandeteenuste vastu. Tootlikkuse tõus vähendab töötundide arvu, suurendab vaba aja hulka ja koos sellega ka nõudlust vaba ajaga seotud teenustele.

Koos elatustaseme tõusuga suureneb tõenäoliselt aga nõudlus erinevate personaalteenuste vastu. Ilmselt tuleb tulevikus paljudel arvestada „oskuste portfelliga“, mitte ainult ühetaolise kvalifikatsiooniga.

Üldjuhul kulutatakse kõrgema elatustaseme ja kõrgema maksukoormusega riikides tervishoiule rohkem raha. Eestis moodustasid 2015. aastal tervishoiule tehtud kulutused 6% SKPst. See on ligikaudu sama palju kui Lätis ja Leedus, kuid oluliselt madalam kui Põhjamaades ja Saksamaal (10–11%). USAs oli vastav näitaja isegi 17%. Elanikkonna vananemine toob ka meil tõenäoliselt kaasa maksukoormuse tõusu.

Tööjõudu napib ikkagi

Kui automatiseerimine vähendab vajadust inimtöö järele, kas siis see on väljapääs Eesti tööealise elanikkonna kahanemise ja tööjõu nappuse vastu? Kahjuks mitte. Automatiseerimine vaid leevendab tööjõupuudust. Riikides, kus tööjõu, eriti kvalifitseeritud tööjõu, kättesaadavus ei ole probleem, luuakse automatiseerimise tagajärjel kadunud töökohtade asemele vähemalt osaliselt uued töökohad, mis laiendavad nende riikide väärtusahelat ja konkurentsivõimet ning suurendavad majanduse mahtu.

Seega on ka Eestisse pikemas ettevaates rohkem töökäsi ja tarbijaid vaja.