„Whatever it takes”, osa 2: kas Euroopa Liidu riigiabi reeglid võivad saada koroonaviiruse üheks ohvriks?

Sarnaselt teiste Euroopa Liidu riikidega on ka Eestis ettevalmistamisel lai abimeetmete pakett. Need keskenduvad hetkel arusaadavalt kas inimeste sissetuleku kaitsele või siis eelkõige likviidsuse tagamisele (riiklikud garantiid, laenud jne).

Samas ei ole ilmselt vaidlust, et eriolukorra pikemal jätkumisel koroonakriisi mõju pehmendamiseks likviidsust tõstvatest meetmetest ei pruugi majandusele piisata ning vaja võib olla laiemat ringi abinõusid. Ainult likviidsusele keskendumine ähvardab olukorraga, kus käivete ja kasumite langemisel võlatase omakorda tõuseb pidurdamatult, seades selliselt ohtu maksejõulisuse. Kui see ei too ka kaasa pankrottide lained, siis tulemiks võiks olla Jaapanis pärast 1991. aastat nähtud zombifirmad, kes küll odava laenuraha toel edasi lonkavad, kuid sisuliselt tekkinud olukorrast välja tulla ei jaksa. Võimalikud meetmed omakorda saavad olla erinevad. Üks näide on nn helikopteriraha ehk kõigile inimestele lihtsalt raha ülekandmisele. Hong Kongis ongi otsustatud 10 000 kohaliku dollari (umbes 1200 euro) suurused maksed igale kodanikule, sarnane plaan on kaalumisel USAs.

Tõenäoliselt võivad muutuda majanduse krahhist päästmiseks vajalikuks ka riigipoolsed otsesed osaluste omandamised eraettevõtetes, laiemad toetused ja mitmesugused muud meetmed. Antud suund tõuseb üha enam üles rahvusvahelises ajakirjanduses. Ka paistab laiema ringi meetmete kasutamiseks olevat olemas poliitiline valmisolek. Samas pingestavad avaliku sektori laiemat osalemist majanduses Euroopa Liidu riigiabi reeglid, mis üldiselt keelavad ettevõtjatele eelise andmise.

Riigiabi reeglid ei takista siiski täielikult nn laiapõhjalist koroonaabi andmist. Ajaloolise kogemuse pinnalt on pigem küsimus, millised riigiabi reeglid kehtivad pärast kriisi lahendamist.

Kui riigiabi reegleid lugeda, siis on need karmi sõnastuse ja tagajärjega. Ettevõtjatele on keelatud anda igasuguseid valikulisi eeliseid, mis avaldavad mõju EL-i siseturu konkurentsile. Sellise abi andmisel tekib liikmesriigil kohustus abi tagasi nõuda. Näiteid sellistest tagajärgedest on viimaste aastate jooksul nähtud mitmeid. Riigiabi andmise keelu jõustamise ajalugu aga näitab, et reeglite tõlgendamisel on kirja pandud teksti kõrval olnud oluline roll konkreetse ajaperioodi Euroopa Komisjoni poliitilistel eesmärkidel.

Varasemates kriisides on Komisjon kohaldanud riigiabi reegleid erinevalt. Näiteks 1973. aasta nn naftakriisi mõjudega võitlemise tulemusena peatus suures osas riigiabi normide rakendamine. Näide rakendatud lähenemise leebusest ilmnes ka hilisemalt, kus näiteks Iirimaa üritas pääseda kaupade vaba liikumise põhimõtte rikkumise süüdistusest väitega, et nad on rikkunud „ainult riigiabi õigust”. 2020. aasta märtsi alguses ei oleks keegi sellist strateegiat vaidluses soovitanud, aga kas sama saab öelda ka mai alguses?

Surve riigiabi reeglite kohaldamise peatamisele eksisteeris ka 2008. aasta finantskriisi harjal. Rakendatud lahendus oli aga teine. Reeglite peatamise asemel juhtis Komisjon finantssektori toimimist paindlikumalt kolmes etapis, võttes üle omamoodi kriisilahendusasutuse rolli. Esmalt tegeleti patsiendi elu päästmisega, siis stabiliseeriti patsiendi seisundit ning lõpuks raviti (vähemalt üritati ravida) patsient terveks.

Esmases faasis defineeriti finantssektor eriliselt mõjutatuna, võimaldades selliselt sektorile eraldi meetmeid, näiteks kiideti riigiabi taotlusi heaks väga kiiresti (ühe päeva jooksul) ning oluliselt vahet tegemata jätkusuutlike ja mittejätkusuutlike ettevõtjate vahel. Teises faasis rakendus juba mõneti rangem hinnang ja võeti suund lahendada majanduses tekkivaid probleeme avaliku sektori suurema osalusega. Viimases faasis rakendus aga poliitika olukorra normaliseerumiseks ja riigiabi väljumiseks sektorist.