Martin Goroško: innovatsioon – ellujäämiseks hädavajalik luksuskaup

Eriolukorrast väljumine ja sellega kaasnevad väljakutsed on praegu ühed olulisemad teemad ettevõtete laual. See on väga huvitav ja õpetlik aeg. Me kõik suutsime loogiliselt ette prognoosida, mis valdkonnad kõige rohkem pihta saavad. Samas, kui vaadata sektoripõhiselt, näeme erisusi ka seal – osa ettevõtteid sai rohkem räsida, teistel läks kergemini ja on ka neid, kes pidid oma tegevuse lõpetama.

Oma töös olen keskendunud eri kasvufaasis ettevõtete nõustamisele ja kui seni on olnud fookus kasvu, ekspordi ja nende saavutamiseks vajalike vahendite omandamisel, siis nüüd valitseb uus reaalsus. Mõnes mõttes oleme jõudnud ettevõtluse Maslow’ püramiidi esmatasandile, kus tuleb keskenduda ellujäämisele. Mina usun, et üheks selliseks ellujäämise aluseks on innovatsioon. Ehkki innovatsioonist rääkimine võib tunduda luksuskaubana, peame me seda siiski tegema, eriti just praegu.

See paradigma surub üha enam peale, sest start-up- (kiiresti turutingimustele ja kliendi ootustele reageerivad) ettevõtted on jõudsalt turgu muutnud ning paljud klassikalised ettevõtted ärist välja lülitanud. Miks see neil õnnestub? Esiteks, neil ei ole eriti midagi kaotada ja see annab julguse teha meeletu kiirusega riskantseid otsuseid. Seda suurettevõtted jäljendada otseselt ei saa. Teiseks on nad katsetamisaltid. Nad tahavad oma uute toodete/teenuste hüpoteese turutingimustes kiiresti proovida ja kui nad näevad, et see töötab, suunavad kogu jõupingutuse tegevustesse. See on midagi, mida peaksid õppima ka suurettevõtted. Katsetused toovad klientideni oluliselt kättesaadavamad, mugavamad ja väärtuslikumad tooted ning selles peitubki kogu iduettevõtluse dogma.

Asi, mida suured ettevõtted peaksid õppima iduettevõtetelt, ongi oskus katsetada. Me ei saa rääkida enam, et turutingimustes edu saavutamisel on vaja investeerida meeletult raha teaduse ja tehnoloogia arendustegevustesse. Seda suudavad ja saavad endale lubada ainult vähesed suured suunda näitavad ettevõtted. Üldiselt on ettevõttesisese innovatsioonitegevuse mootoriks julgus ja oskus katsetada. Kõik uued tooted, teenused ja ärimudelid ei saa edukaks ning iga koostöö iduettevõttega ei muuda klassikalist ettevõtet nüüdisaegseks. Oluline on juurutada süsteem, kuidas läbi juhtimis- ja protsessiahela reaalsetes turutingimustes uusi projekte katsetada nii kiiresti ja odavalt kui võimalik.

Samuti tuleb aru saada ja kokku leppida, kuidas neid katsetusi mõõta ning millal on õige aeg otsustada, kas katsetus on olnud edukas ja seda tuleb eskaleerida või on see läbi kukkunud ning see tuleb lõpetada. Selles mõttes tuleb innovatsiooni jahtival ettevõtjal mõelda nagu riskikapitalist või erainvestor – kümnest üks investeering õnnestub ning see toob tagasi raha, mis kümne projekti peale on kulunud. Läbi katsete muutub ettevõte innovatsioonitegevustes ka vilunumaks ning tekib kogemus. Siis suureneb tõenäoliselt ka katsetuste õnnestumise protsent.

Innovatsioonitegevused ei käivitu ettevõttes, kui neil puudub vastutaja, kellel on selge mandaat ettevõtte omanikelt/tegevjuhtkonnalt. Innovatsiooni rakendamine eeldab sageli mitmete osaliste koostööd, kiireid rahalisi süste, ligipääsu äristrateegilistele andmetele ja ressurssidele, kiireid otsuseid, ettevõtteülest teadlikkust jne. Seda on raske saavutada ilma süsteemse lähenemiseta. Alustada saab küll väikselt, kuid ka väikesed sammud peavad olema mõtestatud ja toetatud.

Kui me räägime näiteks idufirma koostööst suurettevõttega, siis seal on fundamentaalsed teisitimõtlemise printsiibid – suurettevõte kaitseb enda positsiooni, ei taha riskida, on pigem skeptiline ning ootab valmis lahendust; iduettevõte aga tahab katsetada läbi pilootprojektide, neil puudub tugev finantsseljatagune, põhjalik teadlikkus turust ja kliendist ja nad sukelduvad kiiresti tundmatusse. Selge on aga see, et nad saavad koos töötada, kui mõlemal poolel on tekitatud valmisolek. Idufirma peab aru saama sellest, kui palju võib suurettevõte ebaõnnestunud katse tõttu kaotada ning tegema kõik selleks, et seda ei juhtuks või et see võimalus oleks minimaalne. Suurettevõte peab suutma ennast avada katsetusteks, määrates selleks ressursid ja põhimõttelise valmisoleku. Kõik muu – juriidilised aspektid, ärimudel ja väärtuspakkumine on tehnilised detailid ning need on kokkulepitavad.

Eestis on kõik olulised teenused ja informatsioon digitaliseeritud ning see on turule toonud palju uusi erasektori algatusi – ettevõtteid. Samuti on Eesti suurepärane koht uute teenuste, toodete ja ärimudelite katsetamiseks, isegi rahvusvahelisele suurettevõttele. Riik on piisavalt õhuke, valmisolek koostööks on igal tasandil olemas, testgrupp (inimesed) on valmis pilootprojektides osalema ning mõõdetavad tulemused saab kiiresti kätte. Võib isegi öelda, et see on selline plug-and-play-keskkond. Kui võtta siia võrrandisse juurde meie väga elujõuline start-up-kogukond, siis võib öelda, et maailmas ei olegi paremat kohta, kus suurettevõtted koos idufirmade ja riigiga katsetada saavad.

Eesti majanduse kestlikkus sõltub suuresti meie ettevõtete valmidusest innovatsiooni rakendada. Innovatisoon aitab ettevõtetel vähendada ebaefektiivsust, disainida tarbijate jaoks mugavamaid tooteid ja teenuseid ning seeläbi saavutada konkurentsieelis, mis on hädavajalik ellujäämiseks. Valitud tee ei pruugi olla kerge ja võib nõuda suuri muutusi organisatsioonikultuuris, otsustusliinides, põhjalikku tasuvusarvutust, katsetuste valmidust ja idufirma näol välisabi kaasamist. Samas on see edasiliikumiseks vältimatu ja Eestis on kõik tingimused selleks olemas.

Hetkeseis Eesti majanduses on ettevõtete innovatsiooni lakmuspaberiks. Püsti on jäänud need, kes on pidevas arengus. Head eeldused taas jalule saamiseks on neil, kes on valmis muutuma, katsetama ja investeerima. Eesti majanduskeskkond vajab just praegu julgeid ja muutustele avatud ettevõtteid, kelle jaoks on innovatsioon orgaaniline osa ettevõtlusest.