Hüvasti, globaalne maksumiinimum? USA rahvusvahelised ettevõtted said erikokkuleppe

Aastaid tagasi tunnistas rahvusvaheline kogukond, et liiga paljud globaalsed ettevõtted ei maksa õiglase suurusega maksusid ja mõned ei maksa makse sellele riigile, kus nende majandustegevus tegelikult toimub. 2021. aastal sündis keerukas kokkulepe, mis lähtus OECD/G20 raamistikust baasierosiooni ja kasumi ümberpaigutamise (Base erosion and profit shifting, BEPS) kohta. See koosnes kahest sambast, millest vastu on võetud ainult teine sammas – ülemaailmne minimaalne ettevõtte tulumaks. (Teise samba, mis jaotas riikide vahel maksustamisõigused, vastus astusid nii arengumaad kui ka USA.)

Kuigi sellise miinimumi vajalikkuses valitseb ülemaailmne konsensus, oli USAs Trumpi esimesel presidendiajal vastu võetud versioon erinev ja nõrgem kui ülejäänud maailmas, võimaldades rahvusvahelistel ettevõtetel "kompenseerida" seda, mida nad ei maksnud maksuparadiisides, "lisamaksudega" USAs või teistes kõrge maksumääraga jurisdiktsioonides.

Kuigi BEPSi teine sammas ei ole kaugeltki täiuslik, oli see esimene katse tagada rahvusvaheline ettevõtete kasumile 15%-line minimaalne maksumäär kõikjal – oluline samm riikidevahelise kahjuliku maksukonkurentsi lõpetamiseks.

Loomulikult olid mõned erandid ja vabastused, mis alandasid tegelikku maksumäära mõnevõrra madalamale 15%st. Ja isegi 15%line määr on juba madalam kui paljude arengumaade kehtestatud määr. Miinimummäär oleks pidanud olema kõrgem ja erandid väiksemad. Kõnealune kokkulepe lõpetas siiski võidujooksu, mille käigus riigid pakkusid madalamaid maksumäärasid, et meelitada ettevõtteid oma jurisdiktsiooni. Maailma jaoks tervikuna ei toonud see võidujooks palju uusi investeeringuid; tõelised võitjad olid rikkad ettevõtted, kes said säästu, kuna mõnes riigis ei maksnud peaaegu üldse makse.