Autor: Villu Zirnask • 21. mai 2024

Ansip rääkis seda seoses uue eurodirektiivi – roheväidete direktiivi – ette valmistamisega. Idealistid usuvad, et direktiiv, mille peaks lõplikult välja töötama europarlamendi 9. juunil valitav uus koosseis, lööb korra majja – valetajad saavad paljastatud ja karmilt trahvitud.

Kindlasti toob roheväidete direktiiv, kui see ükskord valmis saab ja jõustub, ettevõtetele juurde bürokraatiat ja halduskulusid ning loob riigisektoris vajaduse täiendavate (kontrolli)ametikohtade järel.

Võib-olla suudab see direktiiv ka udukudumise osakaalu mõningal määral vähendada. Aga kuna ettevõtteid, mis peavad kestlikkuseinfot avaldama (ja seda ka oma tarnijatelt nõudma) tuleb teiste eurodirektiivide nõudel juurde, siis kehvasti põhjendatud roheinfo kogus maailmas pigem kasvab.

Heausklik või pahatahtlik udukudumine

Säärane udukudumine ei pruugi alati olla pahatahtlik. Lihtsalt see, kui palju CO₂ üks või teine tegevus põhjustab (või seob), kui „looduslikest komponentidest“ on mingi asi tehtud jne, ei ole sama ühemõtteline kui see, et kui bilansi varade pool ei võrdu kohustuste ja omakapitaliga, siis on raamatpidamises viga. Näidetest, kus Euroopa Komisjoni enda rohepoliitikad pole osutunud nii rohelisteks nagu algselt loodeti ja väideti, saaks pikalt kirjutada: puidugraanulite ja biokütuste äri, süsinikukrediitide äri…

Selle loo pealkirjas laiendasin hinnangu „üle poole on udukudumine“ kogu ESG-le, mitte ainult keskkonnaväidetele (E-le). Selle kinnituseks kõikehõlmavaid uuringuid pole, aga ilmekaid üksiknäiteid jätkub: kui juba nii autoriteetne nõustamisfirma nagu McKinsey ja investeerimisfirma BlackRock jooksevad juhtkonna mitmekesisuse kasu põhjendades teaduslikkuse lati alt läbi, siis on ka S- ja G-alaste väidete põhjendatusega lugu üldiselt kehv.

Laialt levinud paistab olevat see, et ESG-entusiaste eriti ei huvita, kas asi on päriselt nii või teisti, vaid nad otsivad kinnitust oma olemasolevale arvamusele (vaadates vastuargumentidest mööda).

Samuti ei saa eirata fakti, et ESG-nõustamine on kasvav äri, milles osalejate huvi raha teenida tõenäoliselt juba ületab „maailma päästmise“ motiive (nagu rahandusprofessor Aswath Damodarani koostatud skeem näitab ).

Ilmselt kehtib ESG vallas ka regulatsiooniökonomisti Bruce Yandle „karsklaste ja salaviinamüüjate“ teooria, mis ütleb, et regulatsioone toetavad nii rühmad, kes päriselt soovivad regulatsiooni väidetava eesmärgi saavutamist, kui ka rühmad, kelle tegelikud eesmärgid on hoopis teistsugused („kuiv seadus“ soosib salaviinamüüjate äri, mahukas ESG-regulatsioon soosib esmajoones neid, kes oskavad aruandeid koostada, mitte niivõrd neid, kes on tegelikult kõige kestlikumad).

Seetõttu võiks igas kestlikkuse- ja ESG-teemale pühendunud või põrkunud ettevõttes olema inimene (finantsjuht?), kes jälgib, et uute ja õilsate aruannete loomine-täitmine päriselt parandab ettevõtte tulemuslikkust ja kestlikkust. Ja kui ei paranda, siis nõuda, et sellele kulutatakse ettevõtte ressursse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik.

ESG-entusiastid väidavad küll, et ESG-eesrindlus tõstab pikas perspektiivis ettevõtte kasumlikkust, aga võib-olla on põhjuslik seos pigem vastupidine – et mitte ESG-st sünnib kasum, vaid kasumlikel ettevõtetel on rohkem ressursse ESG-ga tegelemiseks? Näiteks nii mõnigi ettevõte, mis rohelistele on pinnuks silmas, saab ilusate ESG-aruannete produtseerimisega hästi hakkama.

Ärme unusta vanu teadmisi

Samuti ei tohiks ESG-ga tegeledes unustada seaduspärasid, mis majandusteaduses ja ärirahanduses varasemast teada on.

Näiteks kahaneva tootlikkuse seadust, mis ütleb, et mingist punktist alates hakkab iga lisatud tootmisteguri ühiku (näiteks ESG-pingutuse) tootlikkus vähenema ja võib lõpuks muutuda isegi negatiivseks.

Või tarkusi, mida ESG-eelsetel aastakümnetel on õpitud ettevõtte omanike, juhtide, töötajate ja mitmesuguste huvirühmade eesmärkide ühildamise ning ettevõtete pikaajalist väärtust mõjutavate tegurite kohta.

Või finantsaruandluse vallas omaks võetud põhimõtet, et mikroettevõtetelt ja VKE-delt nõutakse märksa lihtsamaid aruandeid kui suurettevõtetelt. See põhimõte oleks mõistlik seaduse tasemel sätestada ka kestlikkusearuandluse vallas.

Või psühholoogide poolt kindlaks tehtud kinnituskalduvust ( confirmation bias), mis paneb inimese otsima ja tõlgendama informatsiooni viisil, mis kinnitab või toetab inimese olemasolevat uskumust. Nõnda jäävad olulised signaalid, mis tema uskumustele vastu räägivad, tihti tähelepanuta. ESG-s, mis lisaks on veel poliitiliselt päris polariseeriv teema, on seetõttu väga suur grupimõtlemise lõksu langemise risk – seda nii vasaku kui ka parema, nii rohelise kui ka pruuni äärmuse poolel.

„Kuradi advokaadid“ au sisse

Üks ilmekas tõend, et kriitiliselt ja põhjalikult läbi mõtlemata rohepoosetamisega õndsaks ei saa, on kaart, mis näitab Euroopa maade elektritarbimise CO2 mahukust. Saksamaal oma kiidetud Energiewende´ga oli see 2023. aastal 400g CO₂ ekvivalenti kWh kohta, rohepöörde sabassörkija mainega Eestis 283g ehk selgelt vähem.

Teist intriigi samal kaardil pakub vaade Poola (794g) vs. Põhjamaad (selgelt alla 100g). Arvake ära, kummas on praegu ja prognooside järgi ka vähemalt lähemal paaril aastal kiirem majanduskasv? Poolas, kuigi Euroopas ei olevat enam võimalik konkureerida, kui elekter pole „puhas“. Mõtlemisainet jätkub.

Selleks, et ESG-moest tingitud otsuste ja investeeringutega mitte puusse panna, tuleb selle teema aruteludesse julgelt kaasata „kuradi advokaate“ – inimesi, kelle ülesanne on võtta kriitiline roll, et välja tuua ESG-tegevuste võimalikke vigu, puudusi või riske.