Coop Panga finantsjuht vastab laenuvõtjaid vaevavale küsimusele: kas nüüd on paras aeg intressi fikseerimiseks?

Nii eraisikud kui ka ettevõtjad küsivadki pangalt regulaarselt: kas intresse on mõistlik fikseerida ja kui, siis mis tähtajaks ja milliste ootustega?

Esmalt tasub selgust luua terminoloogias. Euriboril baseeruvat intressi ei ole korrektne vastandada nn fikseeritud intressile. Ka euribori abil fikseeritakse intress teatud ajaks kokku lepitud tasemele – 6 kuu euribori kasutades fikseeritakse intress kuueks kuuks, 12 kuu euribori kasutades 12 kuuks. Tinglikult nimetatakse ujuvateks kõiki meetodeid, mis fikseerivad intressi kuni 12 kuuks.

Pikemate intresside fikseerimisel kasutatakse baasmäärasid, mis baseeruvad intressi swap-nimelistel finantsinstrumentidel. Detailidesse laskumata on nende abil võimalik määrata ka pikematele perioodidele baasintressi komponent – sisuliselt on see nn pikaajaline euribor, millele lisandub konkreetse kliendi riskimarginaal. Swapide abil saadav fikseeritud baasintress on sama perioodi ennustatavate euriboride keskmine.

Oluline on tähele panna, et millal iganes rääkida intressi fikseerimisest, siis sageli ei õnnestu pikaks ajaks intressi fikseerida tänasel lühiajaliste intresside (3-kuu euribor või 6-kuu euribor) tasemel. Lühiajalised ja pikaajalised baasintressid võivad vahel kattuda, aga see on siis pigem juhus.

Mäletame paari aasta tagust aega, kui jooksev euribor oli veel nulli lähedal, aga intressikeskkonna oluline tõus oli juba ette nähtav: toona intressi fikseerimise sooviga panka pöördunud kliendid olid üllatunud, et tulevikuks pakuti oluliselt kõrgemaid baase, kui olid sel hetkel kehtinud lühiajalised hinnad. Natuke sarnane, aga teises suunas, on olukord olnud viimasel aastal, mil pikad baastasemed on lühiajalistest madalamad, sest intresside langus oli ette näha.

Nii nagu euribori tasemed muutuvad iga päev, nii muutuvad iga päev ka pikaajalised baasintressid. Näiteks tänavu 17. juunil olid 3-aastased swapid tasemel 2,08% ja 5-aastased swapid tasemel 2,25%. Tehingusse minnes lisandub neile otse tabelist tulevatele määradele väike komponent tehingukulude katteks ning kliendi- ja projektipõhine riskimarginaal.

Intressi fikseerimist nähakse eelkõige kui kindlustunnet tuleviku ees, sest isegi kui jooksvad baasintressid tõusevad, siis konkreetse laenulepingu maksed ei muutu. Samas tuleb tähele panna, et see kokkulepe kehtib ka teistpidise turu liikumise korral. Kui tegelikud baasintressid peaks langema madalamale kui fikseeritud baas, siis paraku peab laenu saaja täitma tehtud kokkulepet ja ikkagi maksma laenumakseid kõrgemal tasemel fikseeritud baasi alusel.

Seega fikseerimisega on võimalik nii võita kui ka kaotada. Mistõttu on intresside fikseerimine põhjendatud eelkõige pikemaajalise stabiilsuse saavutamiseks. Tegelikult võiks sellesse suhtuda nagu kindlustuspoliisi, mis fikseerib kulud ja maandab finantsriske, mitte ei ole kasumi teenimise allikas. Analoogiat tuues: paljud meist kindlustavad oma kodu tulekahju vastu ja maksavad selle eest igal aastal fikseeritud summa, et tulekahju korral mitte kanda ootamatut ja talumatult suurt remondikulu. Keegi ei ole õnnetu, kui kindlustusperioodi jooksul tegelikult maja ei põlenud ja jäime kindluskuludega nii-öelda miinusesse.

Intresside fikseerimisel on veel üks väga oluline tagajärg, mida sageli ei tajuta. Fikseerides intressimäära x aastaks tehakse kokkulepe, et nende aastate jooksul on laen kokkulepitud graafiku alusel ja kokku lepitud hinnaga kliendi käsutuses. See tähendab, et ennetähtaegsed tagastused või refinantseerimised võivad olla takistatud või toovad kaasa kohustuse tasuda kokkuleppe ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud.

Siin ei ole põhjuseks pankade kiuslikkus, vaid see, et pangad ise hoiavad oma fikseeritud intresside positsiooni varades ja kohustustes tasakaalus ja on selleks tasakaalustamiseks ise sageli sõlminud intressi fikseerimiseks kokkuleppeid teiste turuosalistega. Kui nüüd fikseeritud intressiga summa kaob, peab pank raha kulutama selleks, et fikseeritud positsioonid taas tasakaalu viia. Kokkuleppe katkestamise kulu peab sellisel juhul kinni maksma lepingu ennetähtaegselt lõpetanud klient.