Märten Ross: mitmepealise elektrituru paradoksid ehk kes küll kataks toomisvahendi kapitalikulu ja kuidas

Elektriturul on mitu osa. Üks osa sellest ehk nn päev-ette turg on äärmuslik näide, kuidas pakkumine ja nõudlus peavad just ühel ajal kokku saama. Kui keegi pakub turule elektrit vahemikus 12.00 kuni 12.15, siis nõudlus peab selle samal ajal ka ära tarbima. Alates kella 12.15 võib pakkuda juba uut elektrit, aga vana pakkumine ja nõudlus on juba möödanik.

See tähendab, et pakkujal on iga hetke eraldi võttes kasulik päev-ette turul saada mingitki hinda oma pakutavale elektrile. Kui elektri tootmisvahend on olemas, siis sellega toodetud elektrit on kasulik müüa kasvõi veerand senti kilovati kohta kallimalt, kui on tootja enda muutuvkulud sellel hetkel elektri tootmiseks. Peaasi, et peale ei maksaks.

Seega mõnede poolt paljukirutud praktika, et päev-ette elektriturul tehakse pakkumised mitte tootmise kogu omahinna, vaid pelgalt muutuvkulu pinnalt, ei tule regulatsioonidest. Muutuvkulul põhinev päev-ette turu hinnastamine tuleb elust enesest ja elektrituru olemusest. Tootjal, kes oma tootmisvara „otsas istub", on igal hetkel eraldi võetuna kasulik see veerand lisasenti vastu võtta.

Samas on selge, et tootmisvahendit ei soetata, kui tootjal pole väljavaadet saada müüdud kaubale sellist hinda, mis toodaks tagasi ka kapitalikulusid. Ühel või teisel moel peab tarbija kogu toote omahinna tootjale kinni maksma - muidu tootja seda tootmisvahendit üldse ei raja.

Seda turu osa võib ka kutsuda elektrisüsteemi tootmisvahendite turuks, millel peaks olema oma nõudluse-pakkumise kõver ning järelikult peab olema ka turuhind. Kuniks see turu osa korralikult ei toimi, ei saa ka öelda, et elektrit toodetakse turutingimustel.

Elektritarbija huvi on saada elektrit võimalikult soodsa koguhinnaga. Selleks on vaja, et ta maksaks lisaks madalaimale päev-ette turul tekkivale hinnale ka kapitalikulude eest, mis tagaks, et piisavalt tootmisvahendeid üldse rajatakse. Sest siis oleks elektri koondhind tarbijale kokkuvõttes odavaim.

Selle turu nõudluskõveraga ehk tarbija organiseerimisega on aga ilmselge probleem. Pikaajalised elektri otseostulepingud (PPA) lepingud on üks viis, kuidas seda probleemi lahendada püütakse: mõned tarbijad lepivad tulevaste tootjatega kokku hinnas, mida nad on nõus elektri eest maksma. Ent laiema turu koondamisega ja huvide koordineerimisega ei saada siiski hakkama. Tekib ju ka PPA lepingu osapooltel ikkagi dilemma - ühel hetkel on ratsionaalne oodata ja lasta kellelgi teisel kapitalikulud kinni maksta, et hiljem selle odava elektri soodsaid vilju (ehk ristsubsiidiumi) päev-ette turul maitsta.