Vanasaun: tulumaksuseaduse muutmise eelnõus pole ühtki Eesti elu edasiviivat punkti

Rahandusministeeriumi tulumaksuseaduse muutmise eelnõu peaks Eesti ettevõtluskeskkonda muutma atraktiivsemaks ja ausamaks, tegelikkuses liigutakse risti vastupidises suunas. Ühtegi Eesti elu edasiviivat punkti selles eelnõus pole.

Maksunõustajana on muidugi hea meel tõdeda, et tööd tuleb üha juurde, sest lisandub hulk peeni nüansse, mille üle kolleegidega vaielda. Samas aga on kahju, et koalitsioonilepingu kahe punkti täitmise linnukese kirjasaamiseks tulumaksuseadust risustatakse.

14% tulumaksumäär regulaarselt jaotatud kasumile

Eelnõu ja seletuskirja põhiline fookus on uute tulumaksumäärade kasutuselevõtul, milleks on 14% äriühingutele ja 7% füüsilistele isikutele. Muudatus on kantud äraspidisest loogikast, et kui sundida ettevõtjaid „vabatahtlikult” iga aasta dividende jaotama, siis sellega ideaaljuhul saavutatav 14% maksumäär meelitab Eestisse hulga uusi välisinvestoreid. Paraku ei ole jätkuvad otsingud vilja kandnud ning seni on tabamata selline välisinvestor, kellel kolme aasta keskmisele dividendile kohaldatav soodsam maksumäär silmad särama paneks ja ta sellepärast siia tulla või siinset tegevust laiendada tahaks.

Kirjutasin 29. novembri 2016 Äripäevas, et muudatus ei ole atraktiivne ning tegelikult soositakse sellist sihtgruppi nagu „küpsed, olematu või aeglase kasumikasvuga äriühingud”. Maksumuudatusest saadava lisalaekumise prognoosi on vahepeal vähendatud 107 miljonilt 98 miljonini ning lisaks vähendaks muudatus ka 2017. a maksulaekumisi (prognoositud negatiivne mõju 18 miljonit eurot), kuid ikka on see uskumatult optimistlik lähenemine. Pigem hakkavad Eestis juba tegutsevad välisomanikega ettevõtjad vähem maksu tasuma ning mõju riigieelarvele peaks olema läbi aastate pigem miinusmärgiga.

Tulumaksuseadusesse planeeritud 13 muudatust võib ju üle elada, aga oluliselt problemaatilisem on kogu uue süsteemi haldamine praktikas, sest uus füüsilistele isikutele makstud dividendilt kinnipeetav 7% tulumaks rakenduks vaid sellisele kasumile, mida on maksustatud 14%ga. Seega tuleb hakata eristama 14% ja 20%ga maksustatud dividendide „potte“ tervel nende teekonnal. Aruteludest teiste maksuekspertidega on välja koorunud järeldus, et vältimaks väga keerukat halduskoormust ja sellega paratamatult kaasnevat kulu võivad suurte investorite hulgaga (nt börsil noteeritud) äriühingud toimetada tulevikus meelega nii, et nad ei kvalifitseeruks 14% maksumäära alla. Neile on oluliselt lihtsam tasuda jaotatud kasumilt 20% ning mitte kuulutada: „Maksame dividendi 6 senti aktsia kohta, millest 2,81 sendilt peetakse kinni 7% tulumaksu juhul, kui dividendi saajaks on residendist või mitteresidendist füüsiline isik.“ Kui kogu mehhanism täiesti arusaamatuks läheb ja eesmärk hägune, siis tuleks endalt küsida, kas kõigel sellel on mõtet.

Tagatismaks ehk panditulumaks

Eelnõu teine muudatus puudutab grupisisest laenamist. Teema on aktuaalne ning seaduse kuritarvitamise olukordi on esinenud. Koalitsioonilepingu kohaselt vajab maksuhaldur n-ö rusikareeglit, mis aitaks kasumi arvelt antud laenusid maksustada. Teema on kuum ja arusaadavalt igaühel oma arvamus.

Siiski pole eelnõusse kirja pandul sügavat mõtet. Täpsed reeglid kehtestatakse Eesti äriühingute antud laenudele ja muudele sarnastele tehingutele (tõenäoliselt ka garantiide andmisele), kuid samas on kontsernikonto osas uks lahti jäetud (kontsernikonto kaudu raha lühiajalist kättesaadavaks tegemist ei maksustata, „kui selle eesmärk on kontserni likviidsuse juhtimine“). Teatavasti ongi likviidsuse juhtimine kontsernikonto peamine eesmärk – selles mõttes on tegemist sisutühja lisatingimusega.

Samuti kehtib tagatismaksu temaatika kitsalt piiritletud sihtgrupi osas (ei hõlma kõiki seotud isikuid). Näiteks võivad Eesti äriühingud ka tulevikus asutada välismaiseid tütarühinguid, kes tulevikus neidsamu laenusid grupisiseselt anda võivad, sest tütarühingusse laenude andmine jääb lubatuks. Kõige suurema löögi saavad Eesti väikesed kontsernid, kes välismaiseid tütarühinguid asutada ei taha ega kontsernikontot kasuta.

Selleks, et meede oleks täpsem, võiks kehtestada alampiiri (näiteks 1 miljon), millest väiksemaid laenusid tagatismaks ei ähvarda. Samuti muutub küsitavaks tagatismaksu mõttekus, kui see kehtib vaid osale seotud isikutele antud laenudest. Lisaks on asjatult koormav eelnõus olev põhimõte, mille kohaselt saab tagatismaksu tagasi küsida vaid siis, kui laen tagastatakse kahe aasta jooksul. See tekitab kunstlikke lisapingeid ning suurendab ettevõtjate halduskoormust. Võimaliku topeltmaksustamise vältimist ette ei nähta. Näiteks kui maksustatud laen makstakse tagasi kolme aasta pärast, siis tulumaksu enam ei tagastata, kuid tagasi saadud raha arvel dividendi jaotamisel tuleb veel teist korda tulumaksu maksta. Eelnõus on ka muid tehnilisi puudujääke ja seletuskirjas on lõike, mis ei vasta eelnõu sisule.

Kui asju teha, siis teha hästi. Praegusel kujul on eelnõu puhul tegemist asendustegevusega, milles saavad kokku äraspidine loogika ja kehv teostus. Seega tuleks eelnõud kas oluliselt paremaks muuta või siis lihtsalt sahtlisse tagasi panna.

Artikkel ilmus Äripäevas.