Uudised Villu Zirnask, Finantsjuhtimise Infoleht

Eesti pangandus enne seda, kui Eesti Vabariik sai 100

Eesti Panga hoone
Eesti Panga hooneFoto: ajanagu.ee

Eesti pangandus on vanem kui äsja saja-aastaseks saanud Eesti Vabariik, aga mitte väga palju. 14. sajandil loodud Hansa Liit, kuhu Eesti linnadest kuulusid Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi, andis üle poole tuhande aasta hiljem nime küll Hansapangale, kuid kaubandusvõrgustikus endas ei olnud pangandus omal ajal tugevalt arenenud.

Tallinna ja Riia suurkaupmehed ajasid tol ajal suuremaid rahaasju Amsterdami pankuritega. Väikekaupmeeste ja käsitööliste „pank“ olid aga peamiselt Tallinna ja Riia suurkaupmehed, mõisnike „pank“ samuti.
Eesti esimene pank – Tartu laenukassa (Leyh-Casse) – alustas tegevust 1765. aastal. Selle asutamist toetas Venemaa keisrinna Katariina II kümneks aastaks antud 10 000rublase laenuga. 1858. aastal hakkas Tartus tegutsema püha Antoniuse gildi laenukassa – esimene krediidiühistu Eestis ja ka Vene impeeriumis.

Rahvuslikult võttes polnud ei Tartu laenukassa ega püha Antoniuse gildi laenukassa esimesed Eesti pangad, sest linnade elanikud olid tol ajal valdavalt mitte-eestlased, suuremas osas sakslased. Enamikus Eesti- ja Liivimaa linnades puudusid igasugused pangad 19. sajandi keskpaigani. Väikekaupmeeste, käsitööliste ja ka mõisnike põhilised krediteerijad olid suurkaupmehed, kelle antud laenud olid enamasti lühiajalised, tähtajatult ülesöeldavad ja suure intressiga. Mõisnike krediteerimiseks loodi 1802. aastal Eestimaa Aadli Krediidikassa ja Liivimaa Aadli Krediidiühistu.

Talurahva laenuvajadust rahuldasid 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandil magasiaidad, kust sai teraviljalaenu, kui talupojal endal teravilja näiteks ikalduse tõttu nappis. Ka teraviljalaenu eest tuli pärast saagi saamist maksta intressi – ikka teraviljas. 19. sajandi keskel, kui hoogustus talude päriseks ostmine, hakkasid talurahvast krediteerima aadli krediidikassad – vastumeelselt, tajudes suundumuse paratamatust.

1860ndate lõpus ja 1870ndatel hakati Lõuna-Eestis, mis toona oli tänu linakasvatusele paremal järjel kui Põhja-Eesti, hoogsalt krediidikassasid ning kaubandus- ja tööstuspankasid looma. Jäme ots oli selles endiselt sakslaste käes.

Üks kuulsamaid tollastest krediidiühistutest, Viljandi Laenu- ja Tagavara Kassa maksis intressi 4% või rohkem, laene anti 6–6,5%iga. Laenu anti kahe käendaja tagatisel või pantide vastu, tavaliselt 3–6 kuu pikkuse tähtajaga, mida intresside korrapärase tasumise korral meelsasti pikendati.
Samal ajajärgul alustas Eesti- ja Liivimaal tegevust Vene Riigisäästukassa, mis avas osakonnad Vene riigikassa osakondade ehk renteide juures. Eesti teenijas- ja töötajaskond pani oma säästud põhiliselt riigisäästukassasse.

20. sajandi alguses hakkas muulaste – s.o baltisakslaste ja venelaste – osakaal Eesti majanduses vähenema. Siinsed sakslased hakkasid välja rändama Vene sisemistesse kubermangudesse, sest seal tõotas äri suuremat tulu. Ka venestamise surves andsid võimud järele. Majanduspoliitiliselt muutus Vene võim sellal pigem pärituuleks, sest rahandusminister Sergei Witte taotles majanduse elustamist ka väljaspool põllumajandust ja hakkas soosima lühiajalise krediidi asutuste loomist.

Samal ajal kolis tööstuse ja kaubanduse arenedes maalt linnadesse ja alevitesse järjest rohkem eestlasi. Kasvas nii nende, kes jäid maale talu pidama, kui ka linna kolinud eestlaste vajadus krediidi järele – käibekapitaliks, et osta välja talusid või rajada töökodasid.

Sakslased kavandasid mitmesuguseid aktsioone eestlaste majandusliku tõusu takistamiseks: talukohtadele hakati oksjoneid välja kuulutama tühiste võlgnevuste pärast, laene enne tähtaja lõppu tagasi nõudma jne. Väga kindlat ühisrinnet sakslased siiski luua ei suutnud, sest neil oli palju vaba raha, mis oli vaja intressi teenima panna.

Nõnda tehtigi 1902. aastal Tartus teoks mõte, mida rahvusliku ärkamise eestvedajad olid ärgitanud 1870. aastatest saadik: loodi esimene rahvuslikus mõttes Eesti pank, Eesti Laenu- ja Hoiu Ühisus (ELHÜ).
Tallinnas, Eesti praeguses finantskeskuses, jõudsid eestlased panga loomiseni 1906. aastal. Selle nimeks sai Tallinna Vastastikune Krediit-Ühisus. Umbes samal ajal hakkas Eesti majanduselu keskus liikuma Lõuna-Eestist Tallinna. Tallinna Vastastikune Krediit-Ühisus kasvas suurimaks eesti pangaks ja hakkas täitma isegi omamoodi keskpanga ülesandeid – teised eesti pangad hoiustasid oma vabu summasid tema juures.

Pärast sõda tahtis Tallinna Vastastikune Krediit-Ühisus hakata aktsiapangaks ja võtta endale nimeks Eesti Pank, aga tuli revolutsioon ja see plaan jäi toppama. Pärast revolutsiooni ja Eesti iseseisvumist, kui riigivõim jälle olemas oli, võttis senine krediit-ühisus endale nimeks Tallinna Krediit Pank, sest Eesti Panga nime oli endale vahepeal võtnud Eesti riigipank.

Pangandus vabadussõja ajal

„Enamlaste pealetungil koondati põgenenud eesti pankade arhiivid ja varandused Tallinna Vastastikusse Krediit-Ühisusse. Panga teraskamber oli pakke ja kaste täis. Eesruumides kihasid põgenenud pangandustegelased. Pank oli neil päevil meie segipaisatud majanduselu informatsiooniallikas. Enamlaste päevil taheti mitmel korral panga varandusi üle võtta, kuid tänu juhatuse energilisele tegevusele see ei õnnestunud. Enamlaste lahkumisel taheti kaasa võtta ka panga varandusi, ent juhatus sulges asjast kuulda saades panga, asetades varandused teraskambrisse ja saates ametnikud koju. Enamlaste kohalejõudmisel leiti kõik uksed lukus olevat. Teraskambri lahtimurdmiseks ei olnud neil enam aega, sest nad pidid kiiresti laevale põgenema.“

Allikas: Eesti krediidiühistud, Tartu 1940

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. February 2018, 15:10

Finantsuudised.ee toetajad: