Eesti pangandus on vanem kui äsja saja-aastaseks saanud Eesti Vabariik, aga mitte väga palju. 14. sajandil loodud Hansa Liit, kuhu Eesti linnadest kuulusid Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi, andis üle poole tuhande aasta hiljem nime küll Hansapangale, kuid kaubandusvõrgustikus endas ei olnud pangandus omal ajal tugevalt arenenud.
Tallinna ja Riia suurkaupmehed ajasid tol ajal suuremaid rahaasju Amsterdami pankuritega. Väikekaupmeeste ja käsitööliste „pank“ olid aga peamiselt Tallinna ja Riia suurkaupmehed, mõisnike „pank“ samuti.
Eesti esimene pank – Tartu laenukassa (Leyh-Casse) – alustas tegevust 1765. aastal. Selle asutamist toetas Venemaa keisrinna Katariina II kümneks aastaks antud 10 000rublase laenuga. 1858. aastal hakkas Tartus tegutsema püha Antoniuse gildi laenukassa – esimene krediidiühistu Eestis ja ka Vene impeeriumis.
Rahvuslikult võttes polnud ei Tartu laenukassa ega püha Antoniuse gildi laenukassa esimesed Eesti pangad, sest linnade elanikud olid tol ajal valdavalt mitte-eestlased, suuremas osas sakslased. Enamikus Eesti- ja Liivimaa linnades puudusid igasugused pangad 19. sajandi keskpaigani. Väikekaupmeeste, käsitööliste ja ka mõisnike põhilised krediteerijad olid suurkaupmehed, kelle antud laenud olid enamasti lühiajalised, tähtajatult ülesöeldavad ja suure intressiga. Mõisnike krediteerimiseks loodi 1802. aastal Eestimaa Aadli Krediidikassa ja Liivimaa Aadli Krediidiühistu.