Kui Eesti Panga aktsiad müüki tulid

1929. aasta sügisel räägiti Eestis palju Eesti Panga aktsiate müügist. Selle Eesti Panga, mis oli nii tol ajal kui on ka praegu Eesti keskpank. Tänapäeval võib see paista veidra plaanina, aga tol ajal ei olnud. Enamik keskpankasid oli tol ajal eraomanduses, peamised erandid olid Soome Pank ja Rootsi Riigipank. Arvati, et eraomanduses olemine tagab keskpangale sõltumatuse valitsusest ja rahale suurema stabiilsuse. Eesti Panga aktsiate müümine oli päevakorras olnud juba tema asutamise ajal 1919. aastal, aga siis oli Eesti majandus veel nii nõrkadel jalgadel, et kohalikul rahval polnud raha ja soliidseid välisinvestoreid ka polnud saada.

„Kodanikke huwitab muidugi küsimus, missugustel alustel just selle arwu juure peatuma on jäädud. Selle peale olgu tähendatud, et aktsiate müügihinna kindlaksmääramisel wõib aluseks wõtta kas aktsiate tulukust wõi Eesti Panga praegust aktsiate wäärtust raamatute järele. Mõlemad meetodid on sundinud ühe ja sellesama summa juure peatuma jääma 65 kr,” kirjutas 1929. aasta 22. oktoobri Postimees.

Ajalehes Läänemaa (2. november 1929) kutsuti kõiki kodanikke ja ühistegelisi ettevõtteid üles ostma Eesti Panga aktsiaid. „Eesti Pank on meie rahaliikumise korraldaja ja meie krooni kindluse ja kõikumatuse eest wastutaja. Mis tähendab rahahinna langemine, seda mäletawad kõik need lugejad, kes kaasa elasid ajajärgu 1917. aastast kuni 1934. aastani, kus Wene kuldrubla muutus üheks Eesti pabermargaks, s. o. kaotas oma wäärtuse kahesajakordselt. Et meie teist sarnast häwinemist ei soowi üle elada, on selge. Ja sellepärast on iga kodaniku kohus omalt poolt selleks kaasa aidata, et seda ei sünniks, üheks abinõuks on siinjuures Eesti Panga ettewaatlik ja kindel juhtimine. /---/