Autor: Villu Zirnask • 14. juuni 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kriisi põhjustest ja õppetundidest räägib IMFi strateegia ja poliitika asedirektor Tamim Bayoumi, kes avaldas hiljuti raamatu „Lõpetamata lugu ehk suure finantskriisi veel teadmata põhjused ja õppimata õppetunnid“ („Unfinished Business: The Unexplored Causes of the Financial Crisis and the Lessons Yet to Be Learned“).

Kas majanduslanguse põhjuste kohta on ikka veel palju vastamata küsimusi?

Bayoumi: Erinevalt paljudest teistest püüdsin süveneda kriisi algetesse, mitte otsestesse põhjustesse. On ilmunud palju raamatuid reitinguagentuuride töö ja muude selliste asjade kohta, aga mõni asi on jäänud mõistmata.

Esiteks, see oli Põhja-Atlandi kriis, mitte ülemaailmne kriis. Seega keskendutakse Ameerika Ühendriikidele või Euroopale. Mina arvan, et need kaks poolt on väga tihedalt seotud. Märkimisväärne osa nii USA kui ka Lõuna-Euroopa probleemidest tekkis Põhja-Euroopa pankadest tulnud rahastamisest. Nemad mängisid kogu loos keskset rolli.

Miks muutus finantsregulatsioon enne finantskriisi nii lõdvaks?

Tegelikult olid Ameerika Ühendriikide kommertspangad piisavalt hästi reguleeritud. Tegelik häda oli Euroopas, kus seadusandjad võimaldasid suurtel Põhja-Euroopa pankadel kasutada kapitali adekvaatsuse arvutamiseks oma sisemisi riskimudeleid.

Investeerimispangandus oli küll nõrgalt reguleeritud, aga peamine probleem oli see, et investeerimispangandus kasvas, mitte see, et regulatsioon lõdvenes. 1970. aastal moodustasid investeerimispankade varad 2% SKTst, aga 2008. aastal juba 30% SKTst, aga nende reguleerimises ei tehtud muudatusi.

Osa minu raamatust käsitleb seda, et Põhja-Euroopa pangad rahastasid üsna palju USA hüpoteeklaene ja laenuliialdusi Lõuna-Euroopas. Kui USAs ja Lõuna-Euroopas puhkes kriis, kandus see tagasi ka Põhja-Euroopasse. Just see tegigi sellest Põhja-Atlandi kriisi.

Kas USA regulatiivne maastik oli kriisi tekkimise ajal sarnane 20 või 30 aasta tagusega?

Ameerika Ühendriikides oli suhteliselt sarnane regulatiivne maastik. Muutunud oli see, et panganduse kese oli kolinud kommertspangandusest investeerimispangandusse. Ja investeerimispangad olid palju lõdvemalt reguleeritud.

Euroopas oli lugu teine. Euroopa peamised pangad jäid aina nõrgemaks, sest neil lubati kasutada oma sisemisi riskimudeleid. See otsus tehti 1990. aastate keskel. Seega läks otsuse tagajärgede avaldumiseni hulk aega, sest kriis algas alles 2008. aastal.

”Palju räägitakse, et kriisi taga oli vaid mõni ahne investeerimispankur. Aga palju tähtsam on küsimus, mis võimaldas investeerimispankuritel muutuda nii oluliseks.

Miks pole esitatud kriminaalsüüdistust kriisis olulist rolli mänginud pangajuhtidele?

Ma arvan, et vähemalt Euroopas oli asi osaliselt selles, et vaatamata pangandus­kriisile ei olnud valitsused valmis tunnistama, et pangad on kriisis. Probleeme mingil määral peideti, pankadel lubati teeselda, st nad ei pidanud arvesse võtma kõiki halbu laene.

Meile tundmatuid kriisi mõjutanud tegureid on veel nii palju, eks ole?

Kriisi tõelisi tekkepõhjusi pole veel välja selgitatud. Palju räägitakse, et selle taga oli vaid mõni üle astunud investeerimispankur. Aga investeerimispangad ongi ahned. Nad peavadki nii töötama. Palju vähem mõeldakse küsimusele, mis võimaldas investeerimispankuritel muutuda nii oluliseks.

Oma raamatus räägin palju Euroopast ja sellest, mis pakub veel õppetunde, eriti euroala kohta. Panganduse stabiilsuse seisukohast oli euroala väga halvasti üles ehitatud, pankasid oli väga raske toetada. See on kindlasti üks valdkond, mille peab üle vaatama.

Loe täispikka artiklit siit.