24. august 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Turismimaksu – mõnel pool kannab see nime linnamaks, majutusmaks, ööbimismaks või külamaks – on kehtestanud 19 Euroopa Liidu riiki.

Kõikides turismimaksu kehtestanud riikides on turismimaksu alus majutusasutustes veedetud ööde arv, vaid Prantsusmaal on omavalitsustel võimalus valida maksu kehtestamisel veedetud ööde arvu asemel kindel määr, mis arvutatakse teenuseosutaja suutlikkuse alusel. Ungaris on linnavalitsustel otsustamisõigus turismimaksu määrata majutusasutuses veedetud öölt turisti või ruumi kohta. Rumeenias tasutakse turismimaksu majutusasutustes veedetud öölt ruumi kohta, ruumis viibivate turistide arv ei oma tähtsust. Kõikides teistes analüüsitud riikides kehtestatakse turismimaks majutusasutuses veedetud öölt turisti kohta.

Turismimaksu rakendamisel tehakse enamikus riikides maksuvabastusi ja -soodustusi. Maksuvabastused on lastele, ärilisel eesmärgil riiki külastavatele inimestele ja puuetega inimestele.

Näited mujalt Euroopast

Uuk kirjutab, et näiteks Prantsusmaal võimaldatakse maksuvabastust alaealistele ja ajutise töölepinguga piirkonnas viibivatele isikutele. Suuremates kohalikes omavalitsustes, näiteks Pariisis, kehtib 10%ne lisamaks, mis pannakse juurde turismimaksule. Turismimaksu baasmäär jääb vahemikku 0,22 kuni 4,4 eurot inimese kohta veedetud öö eest.

Itaalias oleneb turismimaksu summa suurus piirkonnast ja majutusasutuse tüübist, maksu suurus ulatub kuni seitsme euroni inimese kohta. Maks sõltub hooajalisusest, näiteks madalhooajal tuleb turismimaksu tasuda mõnes piirkonnas ainult ühe öö eest ja kohati on maksusumma oluliselt väiksem. Pikemaajalistele peatujatele tehakse soodustusi, näiteks alates neljandast ööst saab turist 50%se maksusoodustuse.

Leedus on turismimaks kasutusel kuues linnas: Vilnius, Palanga, Birštona, Trakai, Kaunas ja Druskininkai. Seda kogutakse terve aasta, mitte hooajaliselt, ja maksusumma suurus on üks euro inimese kohta veedetud öö eest, olenemata majutusasutusest.

Uuki sõnul on turismimaksust laekuva maksutulu eesmärk kõigis riikides eelkõige parandada piirkonna infrastruktuuri ja muuta sihtkoht atraktiivsemaks. Peamine turismimaksu kehtestamise eesmärk on turistide arvu suurendamine, aga mõnes riigis on turismimaks kehtestatud eesmärgiga hoida turiste eemale. Näiteks kasutab Island turismimaksu selleks, et hoida ära massiturismi.

Eestis on ka turismimaksu kehtestamist teiste riikide eeskujul varem arutatud. Omavalitsuste haldusreformi kontseptsioonis (2015) pakuti see välja võimaliku hooajalise maksuna, mis võimaldaks kohalikel omavalitsustel saada raha piirkonna arendamiseks, reklaamimiseks ja atraktiivsemaks muutmiseks. Maksu kehtestamine aitaks hüvitada ka turistidega seotud kulukoormuse, näiteks turismialade korrashoiukulud.

„Saare maakonnas on arutatud, et turismimaksu suurus võiks olla 0,5 kuni 1 euro ning maksu võiks koguda maakonda tulevatelt turistidelt Virtsu sadamas. Lääneranna vallas on tehtud ettepanek, et turismimaksu võiks kehtestada valla mereäärsetes piirkondades ning maksu koguda (näiteks 20 senti) nendelt inimestelt, kes vallast läbi reisivad. Pärnu linnavalitsus loodab aga näiteks turismimaksust laekuva tuluga katta lennujaama tegevuskulud,” kirjeldab Uuk viimastel aastatel kohalikes omavalitsustes olnud turismimaksumõtteid.

Uuk märgib, et kohalike maksude seadus sätestab praegu võimaluse kehtestada lõbustusmaks – maks, mida maksavad valla või linna territooriumil tasuliste meelelahutusürituste korraldajad ja seal asuvate meelelahutusasutuste omanikud. Ükski omavalitsus sellist maksu kehtestanud pole. Uuki hinnangul võib asi olla selles, et maksu haldamine võib olla liiga keeruline ja kulukas, sest maksu kogutakse müüdud piletitelt, mille tegelikkusele vastavust on raske hallata. Ta usub, et turismimaksul võib aga olla parem perspektiiv.

2,5 eurot oleks liiga palju

Uuk kirjutab, et Euroopa keskmine turismimaksu vahemik on 40 senti kuni 2,5 eurot. Eesti puhul ei oleks 2,5 euro suurune turismimaks tema hinnangul mõistlik, sest välisturist võib olla kohati hinnatundlik. Seepärast arvutab ta potentsiaalse maksutulu 20- ja 50sendise ning üheeurose maksumäära alusel. 20- ja 50sendise turismimaksumäära puhul tuleks Uuki arvates suurema maksutulu saamiseks maksustada ka lapsed, üheeurose turismimaksumäära puhul aga võiks olla lastel ja puuetega inimestel maksuvabastus.

▲ ▼ Turismimaksumäär (eurodes)	▲ ▼ Keskmine majutusettevõtetes veedetud ööde arv	▲ ▼ Maksutulu
0,2	3 963 627	792 725
0,5	3 963 627	1 981 813
1	3 963 627	3 963 626,5

Suurem osa maksust laekuks Tallinna linna eelarvesse, sest Tallinnas peatub umbes 2/3 Eestit külastavatest välisturistidest.

Uuk hindab, et üheeurose turismimaksu rakendamise puhul oleks maks toonud aastatel 2014–2016 Tallinna linnale keskmiselt 0,71% maksutuludest. See on suurem osakaal, kui laekub teede ja tänavate sulgemise maksust (0,38%).

„Turismimaksu kehtestamine Tallinna linnas oleks mõistlik ning maksu rakendamine aitaks kaasa omavalitsuse edendamisele, kuna külastajate ja ööbimiste arv on Tallinnas suurim. Teistes maakondades (näiteks Pärnu ja Saare) oleks turismimaksu kehtestamine otstarbekas vaid siis, kui maksustamisele kaasata ka siseturism,” järeldab Uuk oma analüüsi põhjal.

Artikkel ilmub Finantsjuhtimise Infolehes.