Autor: Finantsuudised.ee • 21. november 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Katastroofivõlakirjad said tuule tiibadesse 1990. aastate keskpaigas pärast Kariibidel möllanud orkaani Andrew. Orkaan Andrew pühkis kindlustusfirmade varadest umbes 30 miljardit dollarit ehk umbes kolm Eesti riigieelarvet. 1990ndate paarimilardiliselt kogumahult on selliste võlakirjade turg tänaseks kasvanud üle 35 miljardi suuruseks. Võrreldes USA võlakirjaturu hinnangulise 40 triljoni suuruse kogumahuga moodustavad katastroofivõlakirjad sellest siiski veel kaduvväikese osa.

Katastroofivõlakirjade idee on lihtne – kui midagi ei juhtu või juhtub liiga vähe, saab investor kogu investeeritud põhiosa koos intressidega tagasi. Kui tingimustele vastav ja piisava kahjususega sündmus toimub, võivad võlakirjainvestorid põhiosast osaliselt või täielikult ilma jääda. Võetud riski eest saavad investorid preemiat tavapärasest kõrgemate intresside näol.

Kuna loodusõnnetuste toimumisel ei ole seost majandustõusude ja -langustega, võivad sellised võlakirjad olla portfellile hea täiendus. Olukorras, kus näiteks riskantsemad varaklassid on ülehinnatud ja väljavaade seetõttu hapravõitu, võivad katastroofivõlakirjad anda portfellile tänuväärset lisatootlust. 2008. aasta kriisis, kui muud kõrgema riskiga võlakirjad kaotasid lühikese ajaga 25% ja aktsiad üle 50% väärtusest, olid katastroofivõlakirjad keskeltläbi maksimaalselt miinuses vaid 4% ulatuses.

Inimlik on selliste investeerimisvõimaluste puhul küsida, et mis saab siis, kui tuleb suur orkaan või maavärin? Kui riskid on hajutatud, ei tähenda see enamiku või kogu põhiosa kaotust. Mõnekümneprotsendilised allahindlused tulevad siiski aeg-ajalt ette. Näiteks 2017. aastal tekitasid orkaanid Harvey, Irma ja Maria ning California metsatulekahjud katastroofivõlakirjade indeksis umbes 15% languse, mis on aga tänaseks juba tagasi tehtud. Ülisuuri kaotusi aitab vältida hajutamine ja samuti asjaolu, et kindlustatakse vaid mingi osa katastroofiriskist (näiteks kahjud vahemikus 500–800 miljonit eurot). Kui kogukahjud on sellest vahemikust väiksemad, siis investor kahju ei kanna ning piirmäärast suuremate kahjude puhul on vastutus ainult kuni seatud piirmäärani.