Riigiasutuste eelarved läbivad oodatud uuenduskuuri

Kõik riigiasutused on seadnud endale eesmärgiks võtta 2020. aastaks kasutusele tegevuspõhine eelarve, mõned usinamad on juba otsa ka lahti teinud. Tegevuspõhine eelarve võib esmapilgul tunduda keeruline mõiste, millest saavad aru vaid erialaspetsialistid. Tegelikult pole selle sammu taga peidus muud kui soov siduda eelarve kulud strateegiliste eesmärkide ja arengukavadega. Ühe võrrandi seni lahus hoitud kaks poolt saavad nii kokku ja moodustavad terviku.

Täna on riigieelarve üles ehitatud suuresti kululiikide lõikes (kui palju eri liiki kulutusi on riik nõus tegema), mis ei anna just kuigi palju informatsiooni selle kohta, miks neid kulutusi tehakse. Tulevikus hakkavad asutused koostama eelarvet selle järgi, millisteks tegevusteks ehk teenusteks vahendeid planeeritakse ning milliseid tulemusi sellega saavutada soovitakse. Seega keskendub tegevuspõhine eelarve kulupoole asemel sellele, milliseid teenuseid peab riik vajalikuks osutada ja kui palju üks või teine teenus maksumaksjale maksma läheb.

Riigivalitsemisest huvituvale kodanikule muudaks see oluliselt lihtsamaks arusaama sellest, milliste eesmärkide nimel ja kui palju riik ressursse kulutab. Säärane läbipaistvus loob omakorda eelduse selleks, et ebavajalikud kulutused torkaksid paremini silma ja need saaks kõrvaldada. Samuti paistaks välja kõik maksumaksja jaoks ebamõistlikult kallid teenused ja nende osutamine lõpetataks või leitaks nende jaoks mõni säästlikum alternatiiv. Näiteks on võimalik hinnata, milliseid IT-teenuseid oleks ministeeriumitel odavam erasektorilt sisse osta ja milliseid teenuseid peaksid nad ise pakkuma.

Tavainimese jaoks pole väheoluline seegi, et kui mitte muul ajal, siis vähemalt riigiasutuste eelarvete tegemise ajal kostuks avalikus ruumis sisulisemat debatti selle üle, milliste teenuste osutamine ja eesmärkide saavutamine on riigi vaates esmatähtis ning millised teenused ületavad meie võimalusi. Kui seni on vaieldud valikuid tehes peamiselt hinna põhjal, siis nüüd lisanduks aruteludesse ka väärtuse komponent. Tegevuspõhine riigieelarve toob kaasa ka riigi tegevusele tulemusmõõdikute seadmise – milline tulemus lubatakse eraldatud vahendite eest koju tuua. Hinna ja väärtuse sidumisel muutuksid valikud kahtlemata targemaks. Olgugi et Eesti riigi rahandus on aastaid olnud heas korras, pole kahtlust, et saaksime piiratud ressursse veelgi nutikamalt jagada.

Kokkuvõttes tagab tegevuspõhisele riigieelarvele üleminek riigiülesannete täitmise suurema läbipaistvuse, kvaliteetsemate avalike teenuste pakkumise, valitsussektori kulutuste vähendamise ning vähem bürokraatliku töökorralduse. Usun, et ühes sellega kasvaks ka inimeste huvi päriselt aru saada, miks, kuidas ja mis ulatuses midagi täpsemalt rahva rahaga tehakse.