Valitsus astub tasakaalustaja rollist välja

Riigi roll on majandustsüklit siluda. Seda saab riik teha eelarvepoliitika kaudu. See tähendab, et peaksime headel aegadel varusid koguma, et riik saaks halvematel aegadel majandust toetada. Kui tsükli põhjas tellib riik erasektorilt rohkem töid, siis on ettevõtetel lihtsam hoida inimesi tööl ja säilitada nende palku. Kui riik täidab oma majanduse tasakaalustaja rolli hästi, siis on halbade aegade mõju inimestele väiksem. Nagu seda varem on näitlikustatud: sel ajal, kui kõik kogunevad paadi ühele küljele, peab riik alati istuma üksi paadi vastasküljel.

Praegusel heal ajal tähendab tasakaalustaja roll samuti seda, et riik peaks eelarves hoiduma lisakulutustest, mis võivad majanduse tasakaalust välja lüüa.

Analüüsid viitavad eelkõige ohule ehitussektoris: nii erasektori kui ka avaliku sektori tellimused on seal kiiresti kasvanud ja peaksid järgmisel aastal edasi kasvama. Ehitussektori lühiajaline kiire kasv kätkeb ohtu, et ajutiselt luuakse seal töökohti teiste, rohkem eksporti panustavate sektorite arvelt. Kui paari aasta pärast peaksid tellimused vähenema, ei oleks ehitusest vabanevatel inimestel enam kerge uut tööd leida. Esiteks on see probleem töö kaotanud inimeste ja nende perede jaoks. Teiseks on see probleem riigi jaoks, sest Eesti majanduse kasvuvõime väheneb ja Eesti inimeste heaolu kasv aeglustub.

Valitsus astub tasakaalustaja rollist välja

Kuigi kõik eelöeldu on praegusele valitsusele teada, on valitsus siiski otsustanud teha puudujäägiga eelarve. Seda nii nominaalses kui ka struktuurses tähenduses. Teisisõnu ei plaani valitsus majandust tasakaalustada, vaid vastupidi – annab headel aegadel sellele veel hoogu juurde. Juhul kui hoog läheb liiga kiireks, kukume tulevikus paratamatult valusamini. Planeeritav defitsiit on siiski küllaltki väike, mistõttu ei ole põhjust arvata, et see lööb Eesti majanduse täiesti uppi, kuna tervikuna pole tasakaalustamatus veel väga suur.

Majanduse pikemaajalise stabiilsuse seisukohalt on oluline, mis on valitsuse plaan järgmiste aastate eelarvepoliitika jaoks. Praegune valitsuskoalitsioon jättis riigieelarve seaduses kehtima nõude, et pikemas perspektiivis peab eelarvepoliitika olema tasakaalus. Eestile on tasakaalus eelarve ja piisavad reservid väga vajalikud: tulevikus on riigil vaja teha kulukaid reforme, kuna meil on siis vähem töötajaid ja rohkem vanu inimesi, kes vajavad hoolt ja tuge.

Kokkuvõttes võib 2018. aasta eelarve planeeritud puudujääk mõnes valdkonnas probleeme põhjustada ja järgmiste järgnevate aastate riigieelarvet on seega raskem koostada. Kui majandusel ei lähe enam nii hästi ja tulude kasv aeglustub, tuleb eelarve ikkagi tasakaalu saada, kuna seda nõuavad nii valitsuse kinnitatud plaanid kui ka kehtiv seadus.

Eelarves kajastub ka mitu uut maksumuudatust. Eesti Pank ei hinda maksumuudatuste sobivust, on need head või halvad. Keskpanga vaatevinklist on oluline, et riik siluks eelarve abil majandustsüklit ja et riigirahandus seisaks pikemas vaates jätkusuutlikul alusel. Nii sellel kui ka järgmisel aastal jõustuvad maksumuudatused on märkimisväärsed nii nende suurust kui ka olemust arvestades. Seetõttu kätkevad need riski, et riigieelarves on muutustega kaasnevad tulud ülehinnatud. Nii suurte muudatuste jõustudes on väga keeruline prognoosida, kuidas inimesed ja ettevõtted uutes tingimustes käituvad.