Vahepeatus Kreeka odüsseias

Kõigi nende sammude tulemusena on Kreeka 10aastase võlakirja intress langenud 2012. aastal ligi 40% juurest tänaseks kõigest 4%ni. Võttes arvesse, et Saksamaa laenab raha endiselt pea tasuta ja isegi Portugali 10aastase võlakirja tootlus jääb kõigest 1,8% juurde, on see hind muidugi kallis. Riigi jaoks, kes sisuliselt pankrotistus ja keda võlakoorem jääb painama terve põlvkonna jaoks, ei ole see siiski paha tulemus.

Kreeka kriisile järele vaadates tundub riigi varasem majanduspoliitika ja selle tagajärjed kohati uskumatutena. Võrreldes 2007. aastaga oli riigi sisemajanduse kogutoodang mullu, 10 aastat hiljem, 25% võrra madalam. Ostujõuga kohandatud SKP per capita poolest olid kreeklased tänaste ELi liikmesriikide seas 2007. aastal jõukuselt 14ndad ehk täpselt keskmised. Täna on Kreekast vaesemad vaid Bulgaaria, Horvaatia ja Rumeenia. Töötus on riigis viimastel aastatel küll alanenud, aga ulatub endiselt 20%ni. Kõige hullem oli olukord 2013. aastal, kui tööta oli 27,5% aktiivsest rahvastikust – 2008. aastal oli see näitaja kõigest 7,8%. Lisaks kõrgele töötusele kimbutab Kreekat ka väga madal aktiivsusmäär – tööturul osalemise soovi ilmutab seal vaid 68% 15–74aastasest rahvastikust, mis on enam kui 10% madalam Eesti näitajast. Seejuures on töötuse vähenemise taga paljuski aktiivsema elanikkonna väljaränne. Majanduskriisi aastad on Kreekast viinud üle 350 000 inimese, seejuures ei näita väljaränne erilisi vaibumismärke. 10 miljoni elanikuga riigi jaoks on see suur arv. Kõrge töötuse kõrval on elanikkonna sissetulekud kahanenud kolmandiku võrra, Eesti keskmine palk ületab kreeklaste oma juba paarisaja euro võrra.

Majanduse vähikäiku iseloomustavad isegi sellised struktuursed muutused nagu põllumajanduse osatähtsuse suurenemine ja IT sektori panuse vähenemine. Positiivsema arenguna on kreeklased suutnud veidi suurendada ekspordi tähtsust. Nimelt oli Kreeka varasemalt tuntud madalaima ekspordi osatähtsuse poolest kogu Euroopa Liidus. 2009. aastal andis see riigi SKPst kõigest 19%. 2017. aastaks oli seda näitajat suudetud kasvatada juba 33%ni, tõustes ettepoole nii Suurbritanniast, Prantsusmaast kui ka Itaaliast. Samas on kõik need kolm riiki hiiglaslikud majandused, kes (küll suurte mööndustega) oleksid võimelised toimima isegi autarkia tingimustes. Kreeka suuruse väikeriigi puhul on pikaajaline majanduslik toimetulek ilma ekspordivõimekuseta aga sisuliselt välistatud.

Kreeka ekspordiga seondub ka igavene küsimus euro kui rahaühiku plussidest ja miinustest. Ühe leeri hinnangul on euro kasutamine olnud Kreeka kriisi üks peamisi põhjuseid, sest iseseisva valuuta kasutamise korral oleks selle väärtuse tugev langus pannud nii ekspordi kui ka majanduse mühinal kasvama. Vastasleer toob argumendina jällegi välja Kreeka vähese ekspordivõimekuse ja tõdeb, et ilma euroalasse kuulumata oleks vaevalt Kreekat päästma tõtatud. Nii oleks riik täielikult pankrotistunud ja kohandumine elustandardis olnud veelgi teravam.

Kui ametlikes sõnavõttudes on Kreeka päästeprogramm kuulutatud õnnestumiseks, siis omavahelistes vestlustes selles vaevalt nii enesekindlalt suhtutakse. Kunagise vastasseisu kokkuhoiu- ja kulutamispoliitika eestkõnelejate vahel võitsid selgelt esimesed ja see mõtteviis on suunanud ka Kreeka viimaste aastate käekäiku. Et lõputu kärpeprogramm sellistes mõõtmetes majanduslanguseni võib viia, ei oodatud või ei soovitud tunnistada. Samas ei tea me, mis oleks saanud, kui kokkuhoiu asemel oleks majandust suuremate kulutuste abil hoopis stimuleeritud. Arvestades utoopiat, kuhu Kreeka oli majandusbuumi tipphetkel jõudnud, on raske ette kujutada, et ilma nende läbielamisteta oleks ühiskond jõudnud äratundmiseni, et endisel viisil jätkata ei saa. Majanduskriisi aastad on muutnud inimesed pessimistlikuks ja paranoiliseks, kuid ehk suudetakse ka mõista, et elukorraldus, kus poliitikud annavad aina julgemaid lubadusi ja varastes 50ndates võib jalad seinale visata ning head elu nautida, ei ole jätkusuutlik.

Kreeka tulevik on huvitav. Kuigi ühiskond on muutunud, siis välise surve leevenemisel ei saa kindel olla, et sellel teel suudetakse jätkata. Lõpuks on riigi poliitika siiski ühiskonna peegel ja suur osa kreeklastest pole iial nõus liberaalse tehnokraatliku kapitalismi lipu alla joonduma. Sunnitud reformid on mõneti parandanud Kreeka ärikeskkonda ja loonud uusi võimalusi erasektoris. Avalik sektor on muutuste osas aga endiselt tõrges, vaeveldes ebaefektiivse bürokraatia ja onupojapoliitika kütkes.

Mõtteviisile paneb aluse haridussüsteem. Kõrgharitud rahvastiku poolest on Kreeka küll Euroopa Liidus keskmike seas, aga nende väljavaade tööturul on ootamatult kesine. Nimelt on enamikus ELi riikides kõrgharidusega inimeste töötuse määr pea poole madalam riigi keskmisest, Kreekas on see erinevus alla 25%. Ka OECD andmetel on hariduse mittevastavus töökohal nõutavaga riikide seas suurim probleem just seal. Haritud inimesed, keda tööturg ei vaja, heituvad ja kipuvad probleeme nägema kõverpeeglis. Ehkki Kreeka on klassikalise hariduse kants, ei saa väike ja vaene riik eirata hariduse pakkumisel majandusloogikat – õppida tuleb seda, mille järgi on nõudlust. Ehk muutub pikapeale nii ka mõtteviis.