Autor: Kristo Krumm • 8. aprill 2020

Nagu paljude suust on kostnud, siis selline globaalne haiguslik puhang on loomulikult katastroof inimeludes mõõdetuna, kuid vaatama kõigele peab maailm edasi minema ja kuna elame siiski majandussuhete ajastul, siis just majandus ja sellest tulenev üldine heaolu on järgmine oluline küsimus, mis vajab vastuseid, ja häid.

Ilmselt ei tea keegi, kui sügavaks ja kui pikaajaliseks kriis kujuneb, seega on väga pikaajalisi ennustusi ja päästekavasid võimatu genereerida. Sestap jääb valitsustel üle ikka vaadata minevikku – kuidas on varem välja tuldud sarnastest olukordadest. Kuna sõjaga tegemist ei ole ja infrastruktuur on alles ning suures plaanis ka toimib, on vaja taastada nii nõudlus kui ka pakkumine. Ja esmajärjekorras on vaja taastada rahakäive.

Ega suuri ja saladuslikke imenippe ei olegi, juba räägitakse totaalsest rahakülvist, laenudest, tagatisest, sotsiaalabi suurendamisest – seega äraproovitud nipid.

Saa osa ka Kristo Krummi veebikoolitusest „Kuidas keerulises majandusolukorras ettevõtte finantse prognoosida?”

Kui vaadata Eesti valitsuse otsuseid, siis käitumismuster on sama – esmalt tuleb anda hädasolijaile kala, siis vaatame kuidas püüdmise õpetamisega saab. Ehk siis kõik kiired maksulangetused, laenude külmutamised ja töötukassa ning sarnaste vahendite kasutuselevõtt on ilmselgelt vältimatud.

Kuid nüüd on ilmselt kätte jõudmas aeg, kus Eesti peab rakendama seda mudelit, mida suuresti meie majanduse käimalükkamiseks pole kunagi kasutatud – see on valitsuse riigieelarve kaudu majanduse elavdamine riiklike suurtellimuste kaudu.

Juba on kostnud mõnelt poolt hääli, et nüüd on see õige aeg, kus tasub sahtlist välja otsida kõik vähegi kõlbulikud infrastruktuurilised kavad ning need ellu viia. See tähendaks, et kõik suured maantee-ehitused, raudteed, Saaremaa sild jms rajatised oleks õige aeg ellu äratada.

See tähendaks ilmselt kopsakat laenukoormust riigile, kuid igal juhul on see majandusele keskpikas perspektiivis kasulikum, kui lihtsalt anda hädasolijaile nn sularaha pihku. Kuna Eesti on siiani toetunud oma majandusmudelis eelkõige liberaalsele isereguleeruvale turumajandusele, siis nüüd on ilmselt aeg pöörata suund teisele poole. Juba 1940. aastatel pakkus John Maynard Keynes välja nn Keynesi multiplikaatori mudeli , mis iseloomustab protsessi, kus iga majandusse suunatud euro raharingluse läbi mitmekordistub. Näiteks kui riik tellib 100 miljoni väärtuses mingi ehitusprojekti, hakkab algne summa mitmekordistuma. Seda seetõttu, et tööd läbiviivad ettevõtted maksavad palkasid ja maksusid, nende töötajad omakorda viivad saadud raha poodi, mille kaudu saavad tulu teised inimesed ja ettevõtted, kes omakorda osa teenitud tulust tarbivad jne. Selle puhul suureneb algne investeering kordades ja esialgne 100 miljonit kulu toob majanduse tagasi 300, 500 või isegi rohkem miljoneid.

Seega anda otse raha tarbijatele leevendab küll koheseid tarbimisvajadusi ja hoiab majandusel n-ö nina vee peal, kuid pikas perspektiivis on tema mõju majandusele tervikuna suhtega 1:1 võib-olla isegi väiksem, sest osa rahast majapidamised säästavad ja osa viivad riigist välja. Kasutades multiplikaatori efekti, saavutab majandus kordades suurema kasvu.

Mis saab pikas perspektiivis, nagu mainitud, on ilmvõimatu hetkel ennustada ning seda, millised oleksid siis parimad lahendused majanduse taastamisel ja edasisel kasvul, näitab aeg.