Jätkusuutlikust ettevõtlusest saab üha suurem konkurentsieelis

Milton Friedman avaldas üle 50 aasta tagasi The New York Timesis ühe ilmselt enimdiskuteeritud arvamusloo „Ettevõtte ainsaks sotsiaalseks vastutuseks on kasumi maksimeerimine“. 2023. aastal ei ole sellise väite esitamine ettevõtete juhatustes enam väga populaarne.

Paradigmamuutuse üheks praktiliseks kehastuseks on äriühingute kestlikkusaruandluse direktiiv (corporate sustainability reporting directive, CSRD), mis nõuab ettevõtetelt finantsandmete kõrval ka detailsete muude nagu näiteks jätkusuutlikkuse andmete avalikustamist. Esimesena peavad alates 1. jaanuarist 2024 kestlikkuse aruande esitama avaliku huvi üksusena kvalifitseeruvad (börsil noteeritud ettevõtted, krediidiasutused ja kindlustusandjad) suurettevõtted, seejärel kõik teised suurettevõtted ning lõpuks kõik börsil noteeritud väikesed ja keskmised ettevõtted.

Ettevõtjate reaktsioon uutele nõuetele on seni olnud pehmelt öeldes ettevaatlik ja kuni tuhande andmereaga kestlikkuse aruande täitmise suur halduskoormus sai isegi presidendi aastapäevakõnes kõrvalepõike korras kahtluse alla seatud. Ja ilmselt õigustatult – nõudeid on palju, nende detailsus ja mis veelgi olulisem, mõju, on kohati küsitavad. Euroopa Komisjoni arvutuste kohaselt läheb uute nõuete täitmine ettevõtetele maksma 3,6 miljardit eurot aastas. Nõuete rohkust ja detailsust ilmestab komisjoni mõjuhinnang, mille kohaselt on arvestatud ettevõtetele 700 miljoni eurose ühekordse kuluga pelgalt uute nõuetega tutvumiseks.

Esiteks, küsitav on, kas 3,6 miljardit eurot aastas nõudvad raporteerimisnõuded (mille lõppastmes maksab kinni tarbija, sest vaatamata artikli alguses viidatud paradigma muutusele on endiselt kasum ikka ka päris tore) ka ühiskonnale ja keskkonnale tervikuna soovitud mõju avaldavad. Isegi kui eeldada, et kõik CSRD kohaldumisalasse jäävad ettevõtted hakkavad nüüd avalikustamiskohustuse survel astuma samme jätkusuutlikuma tegevuse poole, säilib väga suur hulk väikesed ja keskmise suurusega ettevõtteid – mis tulenevalt oma suurest arvust omavad kogumis olulist mõju –, keda see regulatsioon ei puuduta ega motiveeri jätkusuutlikkumalt käituma.

Siin on oht nn brown-spinninguks, kus avalikustamiskohustusega ettevõtted soovivad kestlikkusaruande näitajate parandamiseks küll väljuda saastavatest tegevustest, kuid seni kuni mistahes saastavad tegevused on kasumlikud, leidub alati keegi, kes on nõus vastavad varad (tõenäoliselt ka veel allahinnatuna) ära ostma. Ohverdades selliselt pikema perspektiivi ühiskondlikud eesmärgid lähi perspektiivi kõrgemate kasumite nimel. Lõppkokkuvõttes oleme ühiskonnana ikka samas kohas, lihtsalt paari miljardi euro võrra aastas vaesemad.

Teiseks, mineviku kogemustel tuginedes võib investeeringute õhina põhine (riski- ja fundamentaalanalüüsid kõrvale jättes) akumuleerumine ühte varaklassi tuua endaga kaasa nn „mulli“, millel on tavaks varem või hiljem lõhkeda. Taustaks võib siin võrrelda Tesla P/E suhtarvu ülejäänud autotööstuse keskmisega. Tahaks loota, et Euroopa Liit regulatsiooniga jätkusuutliku investeeringu trendi liiga palju õli tulle ei vala ja me ei pea mingi hetk nägema laiapõhjalist „roheliste“ varade hinnakorrektsiooni. Õnneks on Euroopa Komisjon tänaseks loobunud oma paari aasta tagusest ettepanekust kohustada investeerimisteenuste pakkujaid pakkuma jaeinvestoritele vaikimisi valikuna just jätkusuutlikke investeerimistooteid, mis oleks rohehulluse esituledes ignoreerinud kõiki investorkaitse põhimõtteid, mille eest seni seistud on.

Viimaks, sarnased ohud varitsevad ka pankade kapitalinõudeid olukorras, kus pangad suunavad ühe enam finantseeringuid nn „rohelistesse“ ehk jätkusuutlikesse tegevustesse ja liiguvad eemale nn „pruunide“ ehk saastavate tegevuste finantseerimisest. Igati loogiline, et pankade stressitestides ja sisemudelites võetakse arvesse ka kliimariske ja panga tegevuse avatust vastavate riskide realiseerumisele. Euroopa Pangandusjärelevalve on hindamas, kas keskkonna- ja/või sotsiaalsete eesmärkidega varasid tasuks ka usaldatavusnõuete kontekstis teisiti arvesse võtta, mis paistab väga libeda teena. Võib ilmselt tõe poolest väita, et nn „pruunid“ varad võivad olla avatud kliimamuutuste leevendamisega seotud finantsriskidele enam kui nn „rohelised“ varad, kuid tahaks loota, et järelevalve säilitab siin kaine mõistuse ja riskide realiseerumise perspektiivist ei hakka nn „rohelistele“ varadele andma vähem kaalu puhtalt sellepärast, et soodustada jätkusuutlikku rahastamist.

Lõpetuseks, lohutuseks ja lootuseks – ei ole halba ilma heata ja vastupidi, aga katsuks nii, et rohepöördest ei saa rohepöörasus. Teadmiseks, et kestlikkusaruandluse direktiivi välja töötades kaalus Euroopa Komisjon ka selle laiendamist kõikidele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. See oleks ehk lahendanud ülal viidatud nn brown-spinningu mure (vähemalt EL raames), kuid suurendanud iga-aastaseid kulutusi ettevõtetele ja lõppastmes ühiskonnale 145 miljardi euro võrra.