Ametlik statistika on kehvas seisus ja eksitavad näitajad teevad suurt kahju, aga lisaraha selle häda lahendamiseks ka pole loota

Näiteks füsiokraadid – 18. sajandi prantsuse majandusteadlased, kes pidasid põllumajandust kogu jõukuse allikaks – arvasid, et kõige olulisem majandusnäitaja on põllumajandustoodang. Nõukogude Liidus jällegi keskenduti ainult kaupade tootmise näiadtajatele, jättes teenused tähelepanuta.

Mis on siiski püsinud, on see, et statistika – oma nimele vastavalt – on alati olnud riigi tööriist. William Vallutaja käsul 1086. aastal koostatud „Domesday Book“ oli majanduslik ülevaade, milles katalogiseeriti äsja omandatud Inglise kuningriigi maad, varad ja ressurssid. 1690. aastal avaldatud raamatus „ Political Arithmetick“ arvutas majandusteadlane William Petty, kas Suurbritannia maksubaas on piisavalt tugev, et pidada sõda Prantsusmaa vastu.

Kaasaegne SKP mõiste töötati välja 1930. aastatel ja see kinnistus II maailmasõja ajal, kui see teenis riiklikku eesmärki. Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik saavutasid Saksamaa eest strateegilise eelise, kuna olid esimesed, kes määratlesid majanduse kogutoodangu ja koostasid usaldusväärset statistikat. See võimaldas liitlastel maksimeerida tootmist ja juhtida oma kodanikelt nõutavat panust tõhusamalt.

Kreeka 2012. aasta võlakriis rõhutab ebausaldusväärsete majandusandmete ohtlikkust. Aastaid kasutas riik ülepaisutatud SKP-näitajaid ja alahinnatud võlatasemest, et võtta rahvusvahelistelt turgudel odavaid laene. Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat ja teised hoiatasid, et Kreeka statistika on eksitav, kuid nende hoiatused jäid suures osas tähelepanuta – muu hulgas ka seetõttu, et pangad soovisid teenida Kreekale laenude vahendamisest.

Tulemus: Rahvusvahelise Valuutafondi erakorraline päästepakett, karmid kokkuhoiumeetmed, sügav majanduslangus ja poliitiline murrang. Kümme aastat hiljem oli Kreeka SKP – nüüd korrektselt mõõdetuna – vaevu suurem kui 2012. aastal.

Üks õppetund Kreeka episoodist – ja teistest, näiteks Argentiina manipuleerimisest inflatsiooniandmetega 2000. aastate keskel – on see, et investorid peaksid võtma punase lipuna iga katset õõnestada ametliku statistika usaldusväärsust. Ajalugu näitab, et kuigi valitsused saavad majandusnäitajatega manipuleerimisest lühiajalist poliitilist kasu, võivad pikaajalised kulud olla tohutud.