Nestor: kui vaikiv enamus annaks häälekamalt teada, et nende elul pole häda midagi, saaksime kiirema majanduskasvu

Nagu viimasel ajal kipub kombeks olema, siis selgus, et põhjuseks on vildakas statistika. Nimelt oli Konjunktuuriinstituut jätnud avalikult kõva häälega välja ütlemata, et tarbijakindlust mõõdetakse nüüd telefoniintervjuude asemel veebiküsitluse abil. Oluline teave, sest mujal maailmas on sarnane metoodikamuutus toonud kaasa sarnase kukkumise kindlustundes.

Aga hea küll, statistikaga midagi jälle soperdati, ent tarbijakindluse alahindamine pole ju niivõrd tõsine lugu nagu inflatsiooni valesti mõõtmine, mis endaga kõiksugu rahalised lepingud kaasa kiskus?

Otseselt justkui mitte, ent kaudselt võib selle mõju olla vähemalt sama suur. Nimelt on majandusteadlased viimase 50 aasta jooksul muutunud üha skeptilisemaks, kui edukalt me suudame ühiskonnas toimuvaid protsesse klassikalistesse majandusmudelitesse mahutada. Ja kui ratsionaalselt homo oeconomicus tegelikult käitub.

Viimase paari aastakümne tõusud ja mõõnad on käitumusliku majandusteaduse eriti populaarseks muutnud, sest näib, et lood, mida majandusest räägime omavad majanduse käekäigule palju suuremat rolli, kui selle faktilised ja mudeldatavad alusnäitajad. Ja toonud reale majandusteadlastele koguni Nobeli auhinna! Maailmas on selle abil proovitud selgitada nii 2007. – 2008. aasta suurt finantskriisi, kui keskpankade jaoks üllatusena saabunud hiljutist inflatsioonilainet.

Aga tuleme nüüd tagasi Eesti tarbijate kindlustunde juurde. Konjunktuuriinstituudi direktor on viimastel kuudel tarbijauuringu tulemustele toetudes korduvalt sõna võtnud, tõdedes muuhulgas, et majanduse seis on halb ja kardetavasti paremaks ei muutu ja nimetanud arvamusi majanduse tõusule pöördumisest poliitpropagandistlikeks loosungiteks. Oma vindi on loole peale keeranud lähenevad valimised, kus poliitikud ei jäta kasutamata ühtegi juhust, et meelde tuletada, kuidas konkurendi otsused on Eesti majanduse kuristikku veeretanud.