30 aastat tagasi ehitasime me Tallinna börsi nullist üles, sest saime aru, et ilma selleta jääme Eestis igavesti teiste rahakraanide taha järjekorda. Ehitasime… ja siis lasime tal tükkhaaval kaduda, kirjutab Tallinna börsi loomise juures olnud ettevõtja Indrek Rahumaa.
Hea lugeja! See siin on alles sisuka loo esimene lõik. Kui sa oleks tellija, saaksid seda artiklit lugedes teada:
- miks peab Indrek Rahumaa Eesti majanduse suurimaks kitsaskohaks just kohalikku kapitaliturgu, mitte makse või bürokraatiat;
- kuidas viisid Hansapanga, Eesti Telekomi ja Enefit Greeni börsilt lahkumised Tallinna turult ära investorite huvi ja usalduse;
- millise plaani pakub Rahumaa välja, et riigifirmade abil Eesti kapitaliturg uuesti üles ehitada.

- “Euroopa Stabiilsusmehhanismi andmetel tegi Eesti aastatel 2020–2024 elaniku kohta rohkem IPOsid kui peaaegu ükski teine Euroopa Liidu riik. Nõudlus on olemas. Puudu on pakkumine. Ja pakkumine on poliitiline otsus, sest suurimad noteerimata ettevõtted kuuluvad riigile,” kirjutab Tallinna börsi üks ehitaja Indrek Rahumaa.
- Foto: Andres Haabu
Eesti majanduse suurim probleem ei ole maksud ega bürokraatia, kuigi mõlemad on häirivalt kasvavad probleemid. Suurim kitsaskoht on kiht, mis meil sisuliselt puudub: toimiv kohalik kapitaliturg. Ilma selleta ei jõua raha piisavalt ettevõteteni, laenuotsused tehakse Stockholmis ning pangad teenivad oligopoli tingimustes ebaproportsionaalselt suurt kasumit, samal ajal kui meie otsime lahendust maksutõusudest.
Lahendus on olemas ja see algab riigist endast: kõik suuremad riigifirmad tuleb viia börsile ja sinna ka jätta.
Liiga väikeste lugu ei loe
1996. aastal istusin ma New Yorgis JP Morgani fondijuhi vastas ja pakkusin talle osalust Hansapangas. Numbrid meeldisid talle. Eesti lugu meeldis samuti – ja Hansapanga lugu eriti. Siis vaatas ta ettevõtte väärtust – umbes 40 miljonit dollarit – ja ütles ei. Fondi reeglid keelasid nimelt investeerida ettevõtetesse, mille turuväärtus jäi alla 50 miljoni dollari.
Maailma parim lugu ei loe, kui sa oled institutsionaalse investori jaoks liiga väike.
Usun teadvat, millest räägin. Olen seda turgu koos teiste ettevõtjate ja pankuritega ise ehitanud. Olin 1995. aastal Tallinna börsi asutajate hulgas. Börs avas kauplemise 31. mail 1996 ning aastatel 1998–2004 kuulusin ma selle noteerimiskomiteesse.
Minu investeerimispanganduse butiik viis koos SEB Enskildaga globaalse kaasjuhina börsile viis ettevõtet, nõustas Merko Ehituse IPOt ning lisaks veel viit teist IPOt. Kirjutasime institutsionaalset aktsiaanalüüsi ja käisime maailma suurimate fondide uksest sisse ja välja – Tallinnast Stockholmi ja Varssavisse, Frankfurti, Viini ja Londonisse.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Viimastel aastatel on avalikus arutelus domineerinud sõna turvalisus ja seda põhjusega. Konkurentsivõime on seevastu jäänud tagaplaanile, kuigi just tugev ja konkurentsivõimeline majandus on turvalisuse eelduseks, kirjutab FinanceEstonia juhatuse esimees ja Nasdaq Balti börside juht Kaarel Ots.
Balti börsi tulukapitalisatsioon ühe elaniku kohta jääb praegu 28kordselt Stockholmi omale alla. Juhtide otsingufirma Pedersen & Partners Eesti juht Avo Kaasik kirjutab, kuidas seda Eesti majanduse arengut pidurdavat vahet vähendada.
Võlakirjade märkimisperiood kestab 29. juulini
Leedu ühe suurima, Vilniuses, Londonis, Prahas ja Riias tegutseva kinnisvaraarendaja KAITA Groupi tütarettevõte KAITA LV LIVING SIA alustab 10% tootlusega võlakirjaemissiooni märkimist. Balti riikide investoritele on suunatud 2-aastase lunastustähtajaga tagatud võlakirjade pakkumine.