Autor: Heido Vitsur • 8. juuni 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Maksupoliitika üldised raskused algavad sellest, et elus on vaja ühteaegu nii stabiilsust kui ka muutusi. Ja muutusi mitte üksnes seepärast, et üks või teine maks või kogu maksusüsteem eraldi võetuna halb või iganenud oleks, vaid seepärast, et elus on peale põhiliste inimõiguste vähe sellist, mis ei muutu ja mille korraldust ei oleks otstarbekohane või isegi hädavajalik aeg-ajalt kohendada. Samas võivad aga mis tahes eluvaldkonnas toimunud muutused nõuda kogu sotsiaalmajandusliku korralduse tõsist inventuuri.

Võtame näiteks mitte enam silmapiiril terenduva, vaid juba kätte jõudnud digirevolutsiooni ja elanikkonna vananemise. Need kaks kokku muudavad järgmise veerandsajandi jooksul meie elu rohkem, kui seda suutsid teha möödunud poolteist sajandit. Nende toimel muutuvad töötamise iseloom ja töösuhete stabiilsus. Viimane neist ka töötamise regulaarsuse, geograafilise asukoha ja töökohtade ning kutsealade paljususe poolest.

Kuidas automaadid ja robotid lihtsaid masstööle orienteeritud töökohti kaotavad, näeb igaüks pangaautomaatide ja kassade kasutamise pealt. Kui ma üks päev ühest kaubanduskeskusest läbi astusin, oli seal 16 tavalisest kassast töös kaks, kuid 12 iseteeninduskassat kasutas kümme inimest. Selleks muutuseks on kulunud ainult mõni aasta.

Ma ei tea, milline on maksusüsteem 25 aasta pärast, kuid olen kindel, et me ei saa oma järeleproovitud maksusüsteemi siis kuigivõrd kasutada. Aktsiisid on ilmselt ainukesed, mis eriliste muutusteta alles jäävad. Teised maksud peavad muutuva maailmaga kohanduma. Nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Kuid mida need tasandid e-riigis üldse tähendavadki?

Praegused muudatused otse tulevikku ei vii

Ma ei arva, et koalitsiooni kavandatud maksumuudatused meid otse tulevikusüsteemi suunas viivad, kuid sellele vaatamata teevad nad ära ühe kasuliku teo. Nad on algatanud diskussiooni Eesti maksusüsteemi üle ja hakanud kõigutama arusaama, et meil ongi kogu ettenähtavaks ajaks olemas universaalselt sobiv maksusüsteem, mida muuta ei tohi.

Seda meie maksusüsteem päris kindlasti ei ole. Esialgu aga on meil palju olulisem aru saada, et meeldib see meile või mitte, tuleb hakata elama mõnevõrra teistsuguses ja vähem stabiilses maksusüsteemis. Ma ei oska hinnata, kumb oleks meie ettevõtjatele kasulikum: kas saada kuni viimase võimaluseni kasu senisest maksusüsteemist või alustada kohe kohanemist eluga senisest turbulentsemas maailmas.

Meie ettevõtjad on seni olnud tänu maksusüsteemi ja maksumäärade stabiilsusele erandlikult heas olukorras ja see on meie majanduskasvule ja ka üldisele heaolule kasuks tulnud. Kuid paraku sellises ulatuses, et oleme oma elukorralduses sotsiaalse poolega – sotsiaalne kaitstus kõige laiemas tähenduses, ebavõrdsus – nii Euroopa Liidus kui ka OECDs kõige viletsemate hulka vajunud. Ja seda vaatamata sellele, et saame sotsiaalprobleemide lahendamiseks tuge Euroopa Liidult. Tundub, et miski on siin tasakaalust väljas.

Artikkel ilmus Äripäevas.