Autor: Villu Zirnask • 6. detsember 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Oma vaateid tutvustavas artiklis (Äripäev, 25.04.16) hoiatas Arumäe veel, et kui tõsimeeli hakatakse äriühingutele ette kirjutama, kuidas ja kellele need oma puhaskasumilt dividende peavad maksma, oleme astumas sammu vaba ettevõtluse piiramise suunas, mille tagajärgi on raske ette näha.

See on liiga äärmuslik ja dramaatiline vaade asjale. Üks vastupidise seisukoha esindajaid, Anastassia Kovalenko, kelle uurimistööd selles infolehes tutvustame, paneb ette sõnastada seaduses dividendide maksmise kohustus järgmiselt: aktsionäridele tuleb osa kasumist välja maksta, eeldusel et kasumit ei ole vaja mõistliku ettevõtja hinnangul ettevõtte jätkusuutlikkuse tagamiseks ja arenguks reservidesse paigutada ega edasi kanda.

Kuni seaduses sellist sätet pole, on investorite huvi ettevõtete vähemusaktsionäriks või -osanikuks hakata kasin ja kapitaliturg kiratseb. Tõsi küll, nagu Andres Viisemanni intervjuust lugeda võite, on vähemusinvestoril mõnel juhul probleemist võimalik üle saada ja investeering ettevõttesse ikkagi teha: LHV fondid investeerisid ettevõttesse, mille aktsionäride lepingusse nad soovitud tingimusi ei saanud, võlakirjade kaudu. Võlakirjade puhul on alati paigas intressimäär ja lunastamise kuupäev.

Selline lahendus tähendab kapitali vajavale ettevõttele sisuliselt samuti kohustuslikku dividendi ja väljaostukohustust, aga jäigemas vormis, kui oleksid väikeaktsionäre eeskujulikult kaitsvad sätted seaduses. Nii et nende sisseviimise tagajärgi ei ole tegelikult raske ette näha – need annaksid positiivse tõuke Eesti kapitaliturule ja juhtimiskultuurile.

Loe ka: 

Milleks kaitsta vähemusaktsionäride huve?

Andres Viisemann: kõige tähtsam on jälgida, et omanike nahk on piisavalt mängus