Kapitaliturg vajab riiklikku strateegiat

Kümme aastat tagasi tehti Tallinna börsil tehinguid tänasest 10 korda (!) suuremas mahus, 10protsendilist majanduskasvu peeti tavapäraseks. Viimase tagasipöördumist ei usu praegu vist keegi. Sarnaselt peaks vaatama ka toonastele kauplemismahtudele. Leian, et see on Eesti uus reaalsus – majandus ei kasva enam 10% aastas, paljud suured ettevõtted on välisomandusse müüdud, kohalikule kapitalile kuuluvaid on vähem, uusi pole nii palju peale tulnud. Tähendab, ka suurte potentsiaalsete börsiettevõtete arv on väiksem.

Hansapanga turuväärtus oli börsil üle 4 miljardi. Kui lisada miljardiline Eesti Telekom, siis moodustasid nad üle poole kolme Balti börsi kogu(kauplemis)mahust. Praegu Eestis sellise suurusega ettevõtteid lihtsalt pole. Miks see suures pildis oluline on? Need kaks ettevõtet tõmbasid Eestisse rahvusvaheliste investorite raha, mis mahte paisutas ning ka teiste ambitsioonikate ettevõteteni jõudis. Iseseisvalt oleks seda raha kaasata olnud keerulisem, kallim või lausa võimatu. See kõlab võib olla liiga elementaarselt, aga rohkem kapitali tähendab rohkem võimalusi ja kasvu.

Lähiajaloost niisiis teame, et paar börsi liideraktsiat võimaldas väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel (99% meie ettevõtetest) kasvuks raha kaasata ja inimestel (väikeinvestorid) neisse investeerides edust osa saada. Tallink on praegu kogu Balti regiooni suurim börsiettevõte. Loomulikult on mul hea meel, et ta seniste omanike käe all börsil jätkab. Omanikud on samas väljendanud muret, et ettevõte kaupleb liiga madala turuväärtusega. Mis seda põhjustab? Absoluutselt ei saa nõustuda arvamusega, et ettevõtte „parim enne on möödas“, nagu ühes väljaandes võis lugeda.

Eesti on kapitali ääremaa

Maailma rahapaigutajate seas enim kasutatavate indeksite järgi on Eesti „Frontier Market“ – ääremaa. Sellest indeksist 70% moodustavad Argentina, Kuveit, Vietnam, Maroko ja Nigeeria. Võib öelda, et indeks eeldab, et regioonid ja selle ettevõtted on suurema riskiastmega? Peamised parameetrid on suurettevõtete arv börsil ja kauplemismaht. Kuna mõlemad on meil kokku kuivanud, siis olemegi täna seal, kus oleme: Eesti riigil ja ettevõtetel on raske silma paista ja ettevõtted kauplevad diskontoga. Sellepärast ongi kohaliku börsi ja kapitalituru areng prioriteetne – et kohalikud ettevõtted saaksid koduturult võimalikult lihtsalt kapitali kaasata ja Eesti inimesed neisse panustada.

Riigi panus seni tagasihoidlik

Kuigi riigi panus kapitalituru arendamisel on seni olnud tagasihoidlik, siis eesootavad Tallinna Sadama ja Enefit Greeni IPO on meie börsi ja kapitalituru jaoks oluliseks tähiseks. Eesti väiksust arvestades me lausa peame riigiettevõtted kas või osaliselt börsil noteerima, sest riigi käes on majanduse ühed suuremad ettevõtted – riik saab seeläbi turule hoogu anda ja ettevõtlust otseselt toetada. Kindlasti on positiivseks tõukeks ka uuest aastast rakenduv pandikirjade seadus, mis võimaldab pankadel eluasemelaenude tagatisel võlakirju välja anda. Leian, et oluline on kiiresti välja töötada ka riiklik kapitalituru strateegia, mis vaatab suurt pilti ja tulevikku pikemalt kui valimistsükkel. Nii et lootust kaotada on veel vara – võib olla saab kunagi ka Eestist arenenud ja mitmekesise kapitalituruga riik, millest tõuseb kasu majandusele ja inimestele.

Tallinna börsi tehnoloogia on maailma tipp, aktiivsus mõne aasta tagusega võrreldes oluliselt suurem, keskkond mitmekesisem ja laiapõhjalisem. Lisandunud on uusi ettevõtteid eesotsas LHV ja EfTENiga. Börsiettevõtete tulemusi peegeldav indeks on viimase kriisi põhjast tõusnud pea 500%. Eelmise aasta parima tootluse eest investoritele hoolitses Harju Elekter – 75%. Viimastest tulijatest LHV on pakkunud oma üle 5 000 investorile 60% tootlust. Kaubamaja tootlus alates börsil noteerimisest on olnud ca 7 000% tootlust. See on kõik tõestus sellest, et investoritel on olnud võimalik Tallinna börsil raha edukalt paigutada ja ettevõtetel kasvada.

Allikas: Äripäev