Autor: Bret Metsküla • 30. august 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kantar Emori finantsseireuuringust tuleb välja, et Eesti inimene on säästmise suhtes positiivselt meelestatud: kaks kolmandikku eestlastest arvab, et peaks säästma, iseasi, kas see neil võimalik on. Enamik peredest ehk kaks kolmandikku vastanutest hoiab sääste pangakontol. Hoiusele panek ei tundu Aagi sõnul piisavalt atraktiivne, sest hetkel on hoiustel madalad intressid ja paindlikkus. Raha julgevad kasvama panna aga vähesed: finantsinstrumentidesse paigutavad raha alla 10% Eesti inimestest. Investeerimine tundub enamikule tõenäoliselt liiga keeruline ja riskantne teema, sõnas Aak.

Need leibkonnad, kes iga kuu oma sissetulekutelt raha säästudesse koguvad, suudavad keskmiselt säästa 14% oma netosissetulekutest. Reaalsus on Aagi sõnul aga see, et selle summa viivad kõrgeks need pered, kus on mõlemal üsna kõrge sissetulek. Reaalselt umbes pooled suudavad säästa 6–10 protsenti sissetulekutest.

Uuriti ka seda, kui palju suudetaks kõrvale panna, kui oleks kogumiseks mingi kindel eesmärk. 38% leibkondadest suudaks säästa kuni 100 eurot. Iga kümnes leibkond ei suudaks üldse midagi kõrvale panna. Suuremaid summasid ehk üle 200 euro suudaks säästa neljandik peredest. Vaid iga kümnes pere suudaks kõrvale panna üle 500 euro. Tavaliselt on need leibkonnad, kes elavad ilma laenude ja liisinguteta ning kelle sissetulek on keskmisest kõrgem. Selleks et leibkond saaks kõrvale panna 500 eurot, peaks mõlema netosissetulek olema vähemalt 1200 eurot.

Skvortsov nõustub, et kui Luminori kliente lähemalt vaadata, ongi seis selline, nagu uuringust selgus. Enamikul on säästud arvelduskontol ja ongi näha, et tähtajalise hoiuse pealt liigutakse konto peale. Võimaliku põhjusena toob temagi välja madalad intressid. Need, kes paigutavad sääste investeeringutesse, on vähemuses. Nende klientidest on umbes 10–15 protsenti sellised, kellel on vaba vara ja kes finantsinstrumentidesse investeerivad.

Finantstagavarasid, sääste ega investeeringuid pole 14 protsendil peredest. „Iga kümnes elanik arvab, et üldse pole vaja säästa, sest raha väärtus väheneb ja me ei tea, mida tulevik toob,“ kommenteeris Aak. „Nemad on need, kes esimesena hätta satuvad, kui sissetulekud ära kaovad.“ Aak lisas, et üsna suur osa Eesti inimesi elabki palgapäevast palgapäevani. On ka inimesi, kes saaksid hakkama vaid paar nädalat. Need, kes saaksid praeguse finantsvaraga hakkama üle kuue kuu, on suures vähemuses.

Kuidas leida tasakaal säästmise ja investeerimise vahel?

Selleks et oma sissetulekutelt säästa, on vaja teada, kui suured on tulud ja kulud. Eelarvet peab 43% elanikest. „Ei tundu paha tulemus, aga kui lähemalt vaadata, kuidas eelarvet peetakse, pilt muutub: neid inimesi, kes rida-realt teavad, kuhu nende raha kulub, on võib-olla ainult iga kümnes,“ kommenteeris Aak. Kõige enam kasutatakse endiselt Excelit või kaustikuid, mobiilirakendusi ja pankade rahaplaneerijaid vähem. Ülejäänud, kes ütlesid, et nad eelarvet peavad, on pigem sellised, et neil on aimu sellest, kui palju iga kuu läheb kommunaalmaksetele, lasteaiale, söögile ja trennidele, aga neil pole konkreetset ülevaadet, mis summa millele kulub. Üle 50% inimestest pole aimu, mis summad millele kuluvad – põhjus võib olla kõikuvates kuludes või lihtsalt ei mõelda eelarvele ja vaadatakse, palju kuu lõpus üle jääb. Aagi sõnul tasub aga iga päev see aeg leida, et kulutused üle vaadata.

Kõige rohkem planeerivad ja eelarvestavad nooremad inimesed, kellel ühelt poolt võivad olla väiksemad sissetulekud ja teiselt poolt, kellel väikesed lapsed. Nemad kindlasti planeerivad rohkem, sest neil on suurem vastutus – nii laste kui ka vanemate ees. Planeerivad vähem väiksema sissetuleku ja haridusega inimesed ja vanemad inimesed, kes võib-olla arvavad, et tulevaid aastaid pole enam nii palju.

Majandus on stabiilselt kasvanud viimasest kriisist alates ja ka inimeste finantsseis on paremaks läinud. Skvortsovi sõnul oleks nüüd väga õige aeg halvemateks aegadeks valmistuda: kui on hea aeg, siis sissetulek, mis juurde saad, võiks paigutada säästudesse ja investeeringutesse. Sellisel juhul valmistud ette halvemaks ajaks. Kui aga kehvasti ei lähe, valmistud ette tulevikuks ja oled ka pensionipõlveks paremini valmis.

Sissetulekute kasvuga kasvavad tihti ka inimeste kulud. Peaks alustama eelarve koostamisega ja kulud üle vaatama. Alati leiab midagi, mis pole nii tähtis ja mis algul võib tunduda odav, kuid aasta peale kokku tehes on suur summa.

Küsimuse peale, kust peaks siis investeerimisega algust tegema, oli Skvortsovi sõnul kõige olulisem panna paika investeerimiseesmärk: mille nimel me säästame ja investeerime. Siis tulevad teised aspektid: kui pikk horisont, kui kõrge riskitaluvus, konkreetsed finantsinstrumendid.

Investeerimise peale võiks mõelda siis, kui raha saab kinni olla vähemalt kolm aastat. Ideaalis oleks minimaalne aeg aga vähemalt kuus aastat. Instrumentide valik oleneb sellest, kui palju on inimesed valmis oma aega investeerimisele panustama ning kui palju teadmisi ja kogemusi neil on. Nende jaoks, kellel neid pole, tasub minna oma kodupanka, kus inimesi nõustatakse. Nii seadusest kui ka panga huvidest tulenevalt ei toimu toodete müüki, vaid vaadatakse inimeste finantsseisu tervikuna ja tehakse korralik finantsnõustamine, klient saab omale sobiva lahenduse, mis aitab head finantstervist saavutada. Ka panga huvides on, et kliendil kasvaks heaolu ja et ta oleks pangale pikaajaline partner.

Varade jaotamise soovituse järgi peaks 20% varadest olema säästudes ehk lühiajalistes turvalistes toodetes, kust raha kiiresti kätte saaks. See on neile, kellel on juba suurem summa tagavaraks ja ootamatusteks kogutud. Kui alles alustad, siis lühiajaline toode peaks katma 3–6 kuud sinu kulusid. „Tagavararaha peab alati alles olema. Eelmine finantskriis näitas, et enne seda investeerisid paljud inimesed kogu oma raha fondidesse ja pidid hiljem väga odavalt müüma. Neile on jäänud kehv tunne investeerimisest. Kui nad oleks hoidnud neid fonde, oleksid need praegu plussis. See näitas, kui oluline on rahapuhver enne investeerimisega alustamist. Näeme, et inimesed on selle hästi selgeks saanud, sest puhvrid kasvavad. Nüüd vaja liikuda edasi ja alustada investeerimisega. Raha on vaja raha teenima panna,“ rääkis Skvortsov.

Kuigi paljud leibkonnad kinnisvarasse investeerinud veel ei ole, peetakse seda teisena arvelduskonto kõrval parimaks kohaks, kuhu oma raha paigutada. Seda peetakse kõige pikemaajaliselt investeeringuks: ühelt poolt soovitaks saada üüritulu, teiselt poolt saaks selle näiteks kümne aasta pärast lastele pärandada. See tundub olevat ka kõige lihtsam viis, kuidas raha paigutada. Skvortsovi sõnul on põhjus selles, et inimestele meeldib, et asi, mida nad ostavad, on käega katsutav. „Aktsiad on ju lihtsalt internetipangas, aga inimesed võiksid aru saada, et aktsiaid ostes saad sa ettevõtte omanikuks,“ sõnas Skvortsov. Kinnisvara on tema sõnul ilmselt ka seepärast populaarne, et hinnad on kiiresti kasvanud. Igaühel on tuttavaid, kes on sellega korralikult teeninud. See on aidanud kinnisvarasse investeerimist promoda.

„Aga kui pikaajalist perspektiivi vaadata, siis tootlus, mis kinnisvarast tuleb, on aktsiate ja teiste varadega küllaltki sarnane,“ sõnas Skvortsov. Ta ütles, et tasuks mõelda ka likviidsusele. Kinnisvaraga on palju keerulisem kiiresti väljuda: pead hinnas alla tulema ja selleks rohkem tegevusi tegema. Samuti on kinnisvara investeerimise eesmärgil ostes vaja teha rohkem tegevusi kui aktsiaid või fonde ostes: peab leidma üürniku ja käima kohal, kui midagi juhtub. Samuti ei tasu investeerimise mõttes ära ainult üks korter. Tulu, mis sealt tuleb, on suhteliselt sarnane finantsinvesteeringuga, tööd aga oluliselt rohkem. Hinnatõusuga samuti hetkel väga ei tasu arvestada, sest praegu on hinnad juba niigi kõrged.

Kolmandal kohal on sularaha kodus hoidmine: lausa 38% peredest hoiavad praegu sularaha veel kodus. Kõik muud viisid tunduvad võib-olla natuke keerulised, eeldavad riskivalmidust ja teatud teadmisi. Aktsiatesse ja fondidesse investeerimist natuke kardetakse. „Kuigi pankadel on lahendused olemas, kardetakse teemat arutama minna, sest inimesed arvavad, et nad pole sel teemal kaasarääkimiseks piisavalt targad või et neil peab investeerimiseks kohe palju raha olema,“ sõnas Aak.

Samuti kardetakse meediast palju läbi käinud krüptoraha ja ühisrahastusplatvorme. Aagi sõnul on need seotud suurema riskiga ja teiselt poolt on need keerulised ja nõuavad lisateadmisi. Avatumad nendele teemadele on mehed ja noored (kuni 24aastased) ning kõrgema sissetulekuga inimesed. Konservatiivsemad on naised, vanemad inimesed ja madala sissetulekuga inimesed, toetus Aak uuringule.

Portfell peab olema hästi hajutatud, mitte ainult instrumentides vaid ka regionaalselt. Kui ainult eesti kinnisvara osta ja aktsiaid siinselt börsilt, siis liiga ühe koha keskmes. Enamike jaoks sobiksid ikkagi fondid: pankade pakutavad ehk aktiivsed või börsil kaubeldavad ehk indeksfondid. Ja nendest koostada hajutatud portfell. Pankade nõustajad ongi spetsiaalselt koolitatud selleks, et inimestele piisavalt lihtsalt seletada, mis toimub, ja leida inimestele õige lahendus. Portfelli kokkupanek on väga tähtis. „Kuld ja teised väärismetallid võiksid olla osa portfellist, mitte kogu investeering. Soovitaks kasutada fonde, kas börsil kaubeldavaid, mis järgivad hinnaindeksit või ettevõtteid, kes näiteks kullakaevandusega tegelevad. Fondid on hajutatud versioon investeeringust ja risk pole nii kõrge,“ rääkis Skvortsov. Neisse tasub aga investeerida pikaajaliselt.

Küsimuse peale, kas investeerida iga kuu sada eurot või koguda pool aastat ja investeerida korraga 600 eurot, vastas Skvortsov, et tooteid on arendatud nii, et võib alustada väga väikestest summadest. Näiteks tõi ta välja, et kõik võiksid mõelda kolmandale sambale, sest riik annab esimesel aastal kohe 20% tagas. Sellist tootlust nii lihtsalt mujalt ei saa. Paigutatakse sinna ka 20–30 eurot kuus. Teiste investeeringute puhul tuleb alati vaadata halduskulusid, sest need vähendavad tootlust, mida inimene kätte saab. Tuleb vaadata, et poleks fikseeritud tasu iga tehingu pealt. Üldjuhul on haldustasud aga protsentides. Sellisel juhul tasub investeerida kohe, kui raha kätte saadakse, ehk iga kuu, mitte oodata pool aastat. Sel ajal saab raha juba uut raha teha.

Skvortsov lisas lõpetuseks, et inimesel peab olema tahe seda kõike teha: finantsseisu jälgida ja tulevikus seda parandada. Tuleb koostada eelarve, teha korralik finantsplaan, mis hõlmab sääste ja investeeringuid, ning seda järjepidevalt jälgida. See võib tunduda lihtne, aga päris elus see seda ei ole. Finantsplaanist ja eelarvest tuleb kinni pidada ja kord aastas tasub seda ka üle vaadata. Et protsessi natuke lihtsamaks teha, tasub endale positiivsed stiimulid visualiseerida: kui hea on seis tulevikus, kuidas selle raha eest pensionipõlves näiteks reisida saab või kuidas laps saab välismaale ülikooli minna. Tuleviku kulutused tunduvad olevat võõra inimese omad, aga tuleb aru saada, et see, kellele kogud, oled ikka sina ise tulevikus.